Millegipärast meeldis "Illuminatuse" see osa oluliselt rohkem kui esimene ("Silm püramiidis"), mille põhjuseks võib ehk suuresti pidada ka kirjutise stiiliga harjumist; samuti tundus selles olevat vähem seksi, küll aga sama palju narkootikume. Olulisel määral kasvas ka vandenõuteooriate hulk ja nende jaburus, kuna lisaks Cthulhu-temaatikale toodi sisse ka Atlantis ja selle ümber tiirlevad jaburdused. Aga kõige enam tekitas irvet siiski vist "väike rahvas ja nende kangelane Protho, kes võitles kurja Zaurniga".
Huvitava lisaväärtusea oli teose lõppu lisatud ka intervjuu raamatu (põhilise?) autor Robert Anton Wilsoniga, kes jättis irooniliselt sümpaatse humanisti(?) mulje.
Niisiis, taas tänusõnad tõlkijale ning vähemalt mina loeks hea meelega ka triloogia viimast ehk kolmandat osa ("Leviaatan"), mille tõlkimist eesti keede on vist juba alustatud.