Robert Anton Wilson

Ehk siis maailm, milles USA kõigub tuumasõja äärel NSVL-i ja Hiinaga Fernando Poo nimelise saare pärast ning mitmed tegelased kistakse illuminaatide ja nende vastaste võitlusse, mille puhul pole aru saada, toimub see reaalselt või on need narkootikumidest/hullumeelsusest tingitud hallutsionatsioonid. Tegelikult oleks käesolevast teosest sisukokkuvõtte tegemine paras piin.

Romaanist kusjuures pärinevadki ülipopulaarsed illuminaadi-teemalised vandenõuteooriad... enne aastat 1975 seda vähetähtsat 18. sajandi salaühingut praktiliselt ei tuntudki.

”See on koletumalt pikk raamatulohe,” ütleb Wildeblood turtsakalt, „ja kindlasti pole mul aega seda läbi lugeda, aga ma riibun seda põhjalikult. Autorid on täiesti ebakompetentsed – stiilist ega ülesehitusest pole haisugi. Teos algab krimiloona, lülitub siis ulmeks, seejärel hakkab jändama üleloomulikuga, ning sisaldab kõige üksikasjalisemat teavet kümnekonnal kohutavalt igaval teemal. Ning ajaskaala on Faulkneri ja Joyce’i vägagi pretensioonika jäljendamise tõttu täiesti segi paisatud. Mis kõige hullem, sellesse on, ma olen kindel, ainuüksi müügi edendamiseks lisatud kõige räigemaid seksstseene, ning autoritel – kellest ma pole mitte kunagi kuulnud – jagub piisavalt piiritut maitselagedust, et toppida sellesse ühepajarooga tõelisi poliitilisi figuure ja teeselda tegeliku vandenõu paljastamist...”

Raske on sellele tabavale ja täpsele enesekriitilisele hinnangule midagi lisada. Vahest ehk seda, et raamat on lootusetult vananenud: kirjutamise aegu aktuaalseid probleeme ja poliitikuid teab tänapäeval vahest ehk mõni üksik huviline, tolleaegsest pop- ja rockkultuurist teadjate vanus on umbes 60 kanti ja autoritele kahtlemata innustust andnud kanepile ja muudele lahjadele ja kangetele hallutsinogeenidele vaadatakse tänapäeval pisut teise pilguga. Lisame siia võimatult vastiku kirjutamisstiili – tegelased, tegevuspaik ja vaatenurk muutuvad mõnes kohas poole lause pealt - , ääretult jabura süžee (õieti süžee, kui sellise puudumise) ja huumori puudumise, mis muudaks selle tõeliselt kummalise ühepajatoidu vähegi söödavamaks, ja saame raamatu, mida tõesti enam kätte võtta ei taha.

Tunnustada tuleb siiski tõlkija visadust ja hiigeltööd. Sellisest omas ajas kinni kanepisuitsusest käkerdusest läbinärimine ja selle kõik maakeelde ümberpanek ning pädevate joonealustega varustamine on paras kangelastegu.

Selle raamatu lugemine nõuab teatud meeleseisundit ja teatud eruditsiooni. Ma ei oma piisavalt kogemusi, ent ilmselt tuleb kasuks parajalt pilves olemine. Ma muide respekteerin, kuidas tõlkija oli joonealuste märkustega ringi käinud -- väites, et kui kõiki seoseid välja tuua, koosneks raamat kolmandiku ulatuses märkustest --, samas olen ma kahjuks kindel, et nii mõndagi läks kaduma. See ei ole etteheide, kuid nii mõneski kohas tundus midagi kas naljakat või olulist puudu olevat... veelkord, tekst on väga raske. Täiesti hämmastav on meelevaldsete, totaalselt ajuvabade ja jaburate seoste hulk, mida autorid on suutnud reaalsete (ja kirjanduslike) isikute ning reaalse ajaloo ja sündmuste ümber kududa. Osa neist põhinevad ligikaudselt häälduse sarnasusel ja arusaadavalt on neid pea võimatu edasi anda, nii et tubli töö! Järgmistele osadele mõeldes -- ehk võiks soovitada julgematki keelekasutust. `Roogitav räim` on hea (huvitav, mis seal originaalis oli?), aga `sindrima` on ilmselt originaalis `fucking` (?). Julgemalt! Terve see teos on `trip` (seegi tuntud slängisõna...), kui te grokite... :-D

Minule igatahes teos meeldis. Esiteks atmosfäär. Teiseks eruditsioon, tohutu taustatöö. Kolmandaks muidugi kirjutamisaasta -- selle taustal tunduvad Browni hilisemad tarbepõnevikud eriti haledad, kuna seal püütakse võtta tõsiselt seda, mida minuarust tõsiselt võtta ei annagi -- ehk tervet seda vandenõuteooriate zanrit -- ja kõik on nigelam; `derivate crap` ühesõnaga. Neljandaks oli seal lehekülgi, mis lausa valusalt lõikasid oma prohvetlikkusega. Vastukaaluks oli ka muidugi palju rämpsu või segast (isegi mõtteeksperimendina ei seedi ma liiga palju numeroloogiat; on kohati naljakas, olgu, aga millalgi hakkab aitama) või lihtsalt veidrat. No aga sellepärast ma ei panegi kõrgeimat hinnet, kuigi julgen raamatut soovitada. Hakkasin lugema teatud negatiivse eelhäälestusega ja kogu lugemise aja mu arvamus paranes. Nagu tujugi.

Mind on süüdistatud sopakirjanduse ja grafomaanide rohkes tarbimises (tõsi ta on) ja seetõttu on mul korralik karastus veidrate tekstide lugemisel, aga ka minu taluvusel on piirid. Antud juhul jõudis see piir kätte leheküljel 142. Esimesed sadakond lehekülge sain kuidagi läbi, aga siis taipasin korraga, et viimase mõnekümne lehekülje kohta ei oska enam midagi öelda. Ma ei suutnud kirjeldada, mida olin lugenud, millest käib jutt. Ühtlasi pidasin tõenäoliseks, et kõik "oluline" on "teada" ja "Silmast püramiidis" sai minu elu kolmas raamat, mille pooleli jätsin. Elu on lühike ja tuleb väga hoolikalt valida, mille peale aega kulutada. Minu meelest on täpselt ja selge silmaga selle raamatuga seonduva kokku võtnud Lauri Lukas eelnevas arvustuses ja esialgu tekkiski kiusatus teha tema tekstist copy-paste. Ilmselt on Lukas ja Kristjan Rätsep (ja mina) need "üllatustevaba ajaviitekirjandusega harjunud inimmõistused", keda tõlkija eessõnas mainib ja kellele teose mõju olevat "äraarvamatu". No mis siin nii äraarvamatut on. On selge, et see raamat paneb meid, lihtsaid inimesi, kas muigama, põlglikult turtsatama, nina krimpsutama, ohkama (nagu minu puhul). Ja pole see "Silm" ise midagi nii üllatusterohke - samasugune jura nagu "Tšempionide eine" või "Roboti tee on nihe" või mis tahes muu eksperimenteeriv tekst, mille peamine tunnus on autori soov distantseeruda nendest "ajaviitekirjandusega harjunutest" ja tajuda end seeläbi kõrgemana, ülevalt alla vaatavana. Tegelikult on see puhas hardcore-postmodernism.

Raamatu tagakaanel on nimetatud "Silma" kultusromaaniks. Sõna "kultus" seostub eelkõige religiooniga ja küllap ongi tegu "teosega", mil rohkem religioosse teksti tunnused. Mõiste "kultusromaan" ei iseloomusta siiski mitte niivõrd teksti, vaid selle tarbijaid - inimesi, kes on vastuvõtlikud religioossetele elamustele ja kogemustele. Mina nende hulka ei kuulu (ega pea end seetõttu invaliidiks) ja seetõttu saan "Silma" lugeda vaid leigest akadeemilisest huvist. Aga raamatu maaletooja, tõlkija ja jünger kasutab trilooogia iseloomustamisel väga tüüpilist uskupöördunu sõnavara "ma pole pärast raamatu lugemist see inimene, kes ma olin enne" ja "minu elu on nüüd mitmekesisem ja võimalusterohkem". Kes on sattunud kuulama meie kahte eestikeelset kristlikku raadiojaama, tunneb leksika loomulikult ära...

Nagu religioossetele tekstidele sageli omane, on kõnealunegi väga segane. Just see segane värk mõjub minu arvates katalüsaatorine neile, kes on vastuvõtlikud usulisele äratusele, müstilisele kogemusele - mõistust sellele taha ei haagi, järelikult tuleb pöörduda muude vahendite poole. Mõtlesin, kas lugu oleks mõistetavam, kui joonealuseid märkusi oleks 10x rohkem. Küllap vist, aga sellisel juhul muutuks "Silm" pigem mitteilukirjanduslikuks raamatuks. Aga pöörduda ise lugemise ajal pidevalt Wikipedia või Google´i poole, et mõista, kes on kes, kus on tõde, kus vale, ei paku samuti mingit rõõmu. (Ma ei tea siiamaani, mida tähendab eessõna pealkiri "Caveat emptor", ehkki julgen arvata, et mitte "paar sõna tõlkijalt" nagu võrdusmärgi teisel poolel on; ja kui autoriteksti põhiosa algab lausega "See juhtus tol aastal, kui nad viimaks eshatoni immanentisid", siis sai kohe alguses selgeks, et lugu lendab ilmselt kõrgelt üle mu pea.) Tõlkija on palju vaeva näinud ja eriti midagi ette heita pole (v.a. see "sindrima").

Kuna mul jätkus jõudu raamat pooleli jätta, ei suutnud see mind poolsurnuks vaevata, ka mitte surnuks vihastada. Samas tahaksin siiski juhtida tähelepanu mõnedele valeväidetele raamatu tagakaanel.

Väidetavalt keerdub "Silmas" lahti röögatu pundar süžeeliine. Vale. Ei keerdu lahti. Nii, nagu nad puntras on, nii ka jäävad. Või juhtub see siis raamatu viimases kahes kolmandikus, mida lugemata jätsin.

Raamat olevat ulmeline "põnevik". Küüniline vale. Ma saan aru, kui keegi väidab punase roosaks, musta halliks või valge halliks, aga musta valgeks... Miski ei saa olla põnevusest kaugemal kui "Silm püramiidis".

Romaan olevat "suur", "kütkestav", mõnikord "hirmutav" ja mõnikord "hirnutav". Oeh... eriti see hirnutamise asi. Need naljad, iroonia ja satiir ses teoses on ka omamoodi... saad naljast aru, saad aru, et autor ise peab end ilgelt vaimukaks, aga... Piinlik.

"Illuminatuse" võrdlemine Dan Browni ja Martin Langfieldiga ei ole kohane ja kannab ilmselt reklaami eesmärki, püüdes võtta konksu otsa n-ö lihtsat lugejat. Võrdlus Borgese ja Umberto Ecoga on kohane, ent teenib samuti turunduslikku eesmärki, püüdes meelitada ennast intellektuaalideks pidavaid ostjaid, kes reageerivad sellistele nimedele ja võtavad ette järjekordse tähendusest tiine vaimulaksu. (samas on Borges ja Eco palju rohkem massikirjandus kui mõni teine, kergem autor. Aga mis teha - Like everybody else, I want to be a non-conformist, too.) Tegelikult moodustabki suure osa minu vastumeelsusest selle romaani vastu see pretensioonikas intellektuaalsus, vastandumine "massile" ja enda (s.t autorite ja nende seisukohti jagavate lugejate) paigutamine kuhugi kõrgemale, "tarkade" ja "väärtkirjanduse" mõistjate nišši. Minu jaoks sellist hierarhiat ei eksisteeri ja eelkõige on tegu ikkagi psühholoogilise nähtusega, sooviga eralduda massist, pidada end positiivses mõttes eriliseks, "massist" sõltumatuks ja teistsuguseks.

Ja väita, et teos on "jahmatavalt päevakajaline"...n no seda oleks tulnud küll selgitada, ei saa mina aru.

Ma olen arvamisel, et mis tahes asja lugemisest võib selle mõtestamisel või kas või infoühikuna mällusalvestamisel lugejale mingisugune kasu olla. "Silma" puhul näib see kasu olevat üsna vähene ja selle võib kokku võtta järgmiselt: "R. Shea ja R.A. Wilson on kirjutanud eneseküllase pretnsioonika jura "Illuminatus!" Samas on see teadmine minu sees olnud üldistatumalt juba varem ja selle võib sõnastada järgmiselt "On inimesi, kes kirjutavad pretensioonikat eneseküllast jura."

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata kogu oma raskestijälgitavusest ja puhutisest arusaamatusest on tegemist tekstiga, mis on omamoodi loogiline ja mõistetav: kaose ja anarhismi propagandana nimelt. Kogu riigivõimu süsteemile pasunasse sõitmine kulub ju ikka ja jälle teataval määral ära, nagu ka kõiges kahtlemine ning kogu eksistentsi relativiseerimine.

Ehkki enam ei mõju kogu see äärmusliku skeptitsismi propaganda ilmselt sugugi nii šokeerivalt kui omas ajas, sest postmodernismist on ju paljudes humanitaarteadustes saanud vaata et valitsev paradigma või kaanon. Ja tõepoolset mõjub küllaltki kummaliselt ja eemaletõukavalt ka kogu see narkootikumide/tajuavardajate propageerimine, mis siinkirjutajale paraku küll sugugi peale ei lähe.

Niisiis ei olnud raamat ei elumuutev, ent samas aitas siiski täita pikka lennu- ja bussisõitu. Seega saagu kogu see asi hinde, mida tal siin veel ei ole: "neutraalse" kolme.