Vonnegutlik künism kohtub Dickiliku narkoulmega R. A. Wilsoni ainulaadselt pöörases kontrakultuuri-filosoofias, seades lugeja otsekohe valiku ette — armasta või vihka! Triloogiana välja antud teksti on oluliselt kärbitud, ent kindlasti ei saa ainuüksi kärpeid “süüdistada” teos(t)e hüplikus, tihti raskestijälgitavas sü˛ees ega mõnede mõttekäikude “laestvõetuses”. Okei, võib-olla nõuab Wilsoni teksti(de) pingutuseta jälgimine tõesti teatud eelsoodumust, vastuvõtlikkust uutele ideedele, oskust võõras ja üllatusteküllases keskkonnas kiiresti kohaneda, mõningaid eelteadmisi kvantfüüsika pullimatest paradoksidest ja/või enam kui põgusat kokkupuudet teatud n-ö “taju avardavate vahenditega”, aga “Schrödingeri kass” on nauditav ka siis, kui võtta seda kokku zipitud, punktiks teritatud mõistuse kirjandusliku voogesitusena (nn “stream of consciousness writing”).
Teos(t)el pole peategelast... või on neid väga palju... või on selleks ühe sugu vahetanud isiku küljest eemaldatud ja palsameeritud komplekt genitaale, mis manifesteerib end kõige ootamatumates aegruumi sõlmpunktides, seda muidugi (RAWle omaselt) üliplahvatuslike tagajärgedega. Kohtame mitmeid vanu tuttavaid “Illuminatuse!”-päevilt (näiteks kibestunud vembumehest kääbust Markoff Chaneyt), nagu ka satiirilisi, vandenõulisi, metatasandilisi ja paranoilisi motiive, aga “Illuminatuse!” järjeks ei saa “Kassi” siiski pidada, vähemalt mitte selle sõna tavatähenduses. Olulisel kohal on tegelased tõelisest (mida see ka ei tähendaks...) maailmast või vähemalt viited neile (JFK, Tim Leary, William Blake, Francis Dashwood jpt); muu hulgas kummardatakse ulmeklassika suunas — TANSTAGI-printsiibi kaudu lehvitatakse näiteks Heinleinile ja tema TANSTAAFL-printsiibile. Ja Vonnegutti ma juba mainisin — on ilmne, et vanameistri talent innustas Wilsonit ise Kilgore Troutiks hakkama. Minu arust tuli see tal vähemalt antud teoses ülimalt hästi välja! Eraldi võttes saaks triloogia kindlasti ka viie, aga "Illuminatusega!" võrreldes jääb haare (õigemini teksti mõju ühiskonnale) seni pisut napiks ja kisub pallikese maha. Sellest hoolimata soovitan kõigile, kelle jaoks mässumeelsus, pöörasus, uudsus ja ulmelisus kirjanduses olulised on.
Teos(t)el pole peategelast... või on neid väga palju... või on selleks ühe sugu vahetanud isiku küljest eemaldatud ja palsameeritud komplekt genitaale, mis manifesteerib end kõige ootamatumates aegruumi sõlmpunktides, seda muidugi (RAWle omaselt) üliplahvatuslike tagajärgedega. Kohtame mitmeid vanu tuttavaid “Illuminatuse!”-päevilt (näiteks kibestunud vembumehest kääbust Markoff Chaneyt), nagu ka satiirilisi, vandenõulisi, metatasandilisi ja paranoilisi motiive, aga “Illuminatuse!” järjeks ei saa “Kassi” siiski pidada, vähemalt mitte selle sõna tavatähenduses. Olulisel kohal on tegelased tõelisest (mida see ka ei tähendaks...) maailmast või vähemalt viited neile (JFK, Tim Leary, William Blake, Francis Dashwood jpt); muu hulgas kummardatakse ulmeklassika suunas — TANSTAGI-printsiibi kaudu lehvitatakse näiteks Heinleinile ja tema TANSTAAFL-printsiibile. Ja Vonnegutti ma juba mainisin — on ilmne, et vanameistri talent innustas Wilsonit ise Kilgore Troutiks hakkama. Minu arust tuli see tal vähemalt antud teoses ülimalt hästi välja! Eraldi võttes saaks triloogia kindlasti ka viie, aga "Illuminatusega!" võrreldes jääb haare (õigemini teksti mõju ühiskonnale) seni pisut napiks ja kisub pallikese maha. Sellest hoolimata soovitan kõigile, kelle jaoks mässumeelsus, pöörasus, uudsus ja ulmelisus kirjanduses olulised on.