Sisuks on naise askeldused, kes otsib nimetatud kompaniile võtteplatse ning ka võimalikke lugusid. Naine on iseseisev, endine revolutsionäär ning lisaks on tal pealuu alla paigutatud TI. Siis satub ta kokku veidi inimestest erineva aga siiski humanoidse vägamehega (sõnamoodustis, mis peaks edasi andma meesuguhormoonide tohutut hulka, mis võtab igal naisel, hoolimata east, rassist ning usulisest kuuluvusest, jalad nõrgaks). Edasi mängitakse maha tavaline pantvagi-vangistaja suhete arendamise lugu (Helsingi sündroom). Õnneks ei järgne seksuaalsuhteid.
Üldiselt ma mõistan kirjaniku püüet anda edasi ja analüüsida teatud filmide-juttude hormonaalsel tasandil toimuvat tegevust. Samas jäi jutu läbilugemisel mulje, et nii lääget kontsentraati polegi vist tükil ajal tarbinud. Nagu oleks punnsuutäie paljast siirupit lonksanud. Aga midagi vist siiski oli. Kolmevääriliselt. Feminismi oli ka palju.