Arvatakse, et ta on ühel planeedil kaduma jäänud ning Lydias tärkab mõte, et sellest mehest saaks ju vahva holo. Koos siirdutakse dzhunglisse päästeekspeditsioonile. Tulnukast AI on Lydial implandiks, selline tarkmees taskus.
Pilvemees tõepoolest leitakse, ühtlasi ka koloonia mõistuslikke inimahve, kes on sellel esimesl kauglennul olnud inimkonna geneetilise materjali ristsugutised antud planeedi primaatidega. Eksperiment, üsnagi ebaseaduslik ja Pilvemees on nende boss. Geneetiline materjal on miskite endiste rahvajuhtide ja liidrite baasil tehtud. Siis...
Kokkuvõte sai nüüd üsna pikk ja jutt on sellega alles poole peal. See tõik jutule "kolme" panebki. Arnasoni liig kiire stiil ja pidev teemade ja olustike vahetamine, uued tegelased ja motiivid - seda kõik on nagu ühe jutustuse jaoks liiga palju. Tuleb selline megakompott ja kui autor loo finaalis lõpuks teatab, mida ta tahtis selle kõige öelda, tundub kogu loo esimene osa täiesti ebavajalikuna. Üleüldse pole kangelanna Lydial nagu mingit põhjust olla peategalseks jne, jne.
Nii et vajub laiali ja on liiga kirju see asi. Aga Arnason muidu päris huvitav kirjanik.