Arnason kuulub ühte mythoepic`u seltsi. See on sedasorti selstkond, kes uurib ja kirjutab tolkinistlikus stiilis mütoloogial põhinevat kirjandust. Miskitpidi ka madame Ursula selle rühmitusega seotud.
See jutustus on pühendatud mütoloogilisele Merlinile kunn Arthuri aegadest, tema viimastele elupäevadele. Teadupoolest ümbritseb selle tegelase surma suur saladus. Siin seletab Arnason siis täpsemalt, kuidas suure võluri hukutas kirg ühe daami vastu. Kuigi rohkem vaatas ta poiste poole...
Jutustus on üsna erootiline, perverssne ja ääretult köitev. Hästi ja põnevalt kirja pandud. Ei häiri ka üldse, et on väga hüpliku tegevusega. Arnasoni teksti puhul ei tea kunagi, kuhu suunda sündmused võivad areneda. Jutu algul on Merlin ühel oma pikal rännakul ja päästab Merlin vägivallatsejate käest tüdruku, muutes ründaja koeraks. Hiljem saab ta endale õpipoisi, ning temas ärkab taas vana haiglane iha. Kummati on aga kohtumine ühe tundmatu kaunitariga see, mis ühest küljest avab vana Merlini silmad, teisalt aga sulgeb.