Bryce James Gosslin on noormees, kes tuleb koos kahe poisiga - üks umbes 13-aastane, teine 10 ringis - ühte kosmosejaama. Tegu on transiitreisiga, nad ootavad liinilaeva, et edasi pääseda, hädakorral on reisi eest vastutav Bryce nõus maksma ka koha eest tšarterreisil kosmosejahil. Kohe algusest peale saab selgeks, et tegelased varjavad oma tegelikke identiteete. Bryce`i nimi on mõne aja eest olnud hoopis Boris Jiao Gebhardt ja ta on oma üsna masendava ja õnnetu lapsepõlve veetnud sellessamas kosmosejaamas. Poisid on aga kellegi röögatult rikka magnaadi järeltulijad ja peavad varjama oma tegelikke nimesid röövimist ja muud kuritegevust ennetades. Loo tegevuse alguseks on Bryce saanud sellestsamast jaamast minema ja tal on õnnestunud end kellegi ülirikka kröösuse juurde lapsehoidjaks/turvameheks/mentoriks tööle lasta värvata.
Maailm on just selline kõle-karm koht, jutus vihjatakse kuidas pättide kätte sattudes puhastatakse noorema poisi aju kohe varasemast teabest ja ta saadetakse bordelli tööle, vanem poiss aga saadetakse, troojalane ajus, agendina oma isa juurde tagasi.
Nagu arvata võib ei õnnestu Bryce`i ja ta kahe hoolealuse reis sugugi ilma äpardusteta, õige pea on neil kukil kohalik maffia. Siis aga sekkuvad kameeleonid....
Ausalt öeldes see sekkumine tunduski selline...punnitatud. Kuidagi õige kergelt hakkasid asjad korraga lahenema. Tegelikult oli ennegi paar sellist kohta, kus väga kriitiline situatsioon lahenes autori tahtel ootamatult kiirelt ja kergelt, aga no mis teha. Lühiromaan ise oli hea, Elizabeth Moon on teada tuntud pädev kõiksugu sõjaväelisi struktuure ja tegevust kirjeldama ja lugu on mõnus ja huvitav. Tubli "4".