Elizabeth Moon

Lähitulevik. Autismi põdev noormees nimega Lou ja grupp teisi temasuguseid töötavad biokeemiaga tegutseva korporatsiooni laboris analyytikutena. Autismi kõrvalnähuna on nendel tegelastel ilmenud geniaalsuseni kyyndiv võime leida korrapärasusi keerulistes systeemides (pattern analysis, kuidas tõlkida?) Kuni romaani keskpaigani ysna segaseks jäävatel asjaoludel võtab yks kohalikest bossidest ette katsetada tolle autistide pundi peal uut ravimeetodit. Kuivõrd osalemine tolles eksperimendis serveeritakse kui kohustuslik, siis autistidele asjade selline käik eriti ei meeldi.

Sympaatne ja alguse poole ysna haarav romaan. Viimane kolmandik vajub pisut ära. Kui millegagi võrrelda siis omalaadne kompott Robert J. Sawyeri "teadlaseromaanidest" ja Daniel Keyesi lilledest Algernonile. Aus neli.

Ainus ulmeline detail - lisaks autismiravile ehk - on see, kuidas pahadele inimestele pannakse pähe kiip, et nad enam pahad ei oleks.

Paar stiilivõtet, mis närvidele käisid. Need paar lehekülge, mis olid antud kõrvaltegelase silmade kaudu, ei lisanud õigupoolest midagi. Iseasi, kui keegi oleks seda õnnetut autisti ebameeldivana kirjeldanud. Siis: siuke vanamoodsale õudukale omane pinge kruttimine. Tüüpi kirjeldatakse tohutult heana ja tublina, samas nii abituna, et kohe puhub tuul ta ümber. Krutitakse, lugeja ootab, et millal siis veri ja ajud lendama hakkavad - aga ei hakkagi. Tuleb paha, ähvardab püstoliga, tubli autist äsab rusikaga ja küsimus lahendatud. Niisama lihtsalt lahenevad ka muud probleemid.

Iseenesest pole ju paha, kui püütakse kirjeldada tavainimese mõtlemisest erinevat mõttetegevust. Paraku olen ma autistidest ja muidu imelikest enne ka lugenud. Ehk mitte oluliselt paremini kirjutatud raamatuid, aga uudsuse võlu igatahes puudus. Nii et minu poolt kolm. Miinusega.