Parim osa teosest on kindlasti autori huumor. Muu, nii jutulõnga põnevus kui ka teksti köitvus on paraku veidi puudulikud. Olen pannud tähele, et Jyrka kasutab mõnede tekstide puhul omadussõna "higine". Ma pole veel selle tähendusest tema kasutuses aru saanud, kuid minu jaoks oli see antud teose iseloomustamiseks ideaalne väljend.
Teos ise jutustab kahest meie ilma kodanikust, kes saavad äkitselt kokku teise ilma parima võluriga. Kuna see siin ilmas aga oma kunstiga midagi teha ei suuda, ja kuna ta jutt näib rahvale hullumeelse sonimisena, ja kuna tal on näpu vahel hällike lapsukesega, siis otsustab üks neist inimestest, tsiklimees, et ei saa võlurist lahkuda, ja ei lase ka neiul lahkuda, kuigi see juba usub tänu oma unenägudele võlurit.
Edasine osa raamatust on juba kahtlasem - jutustus sealse maailma langemisest mingite pimeduseolendite läbi, kellest keegi midagi ei tea, aga teatakse, et aeg-ajalt käivad maa peal ja üritavad inimkonda hävitada. Aga miks nad nii teevad, või mida nad endast kujutavad, sellest pole juttu.See maailm seal igatahes langeb, linnad hukkuvad ja osa ellujäänud rahvast otsib varju iidsest kantsist kõrgel mägedes, mis ehitatud eelmisel rünnakul, eelmise tsivilisatsiooni kõrghetkedel.