Eelkõige tuleb mainida kolme liini, milles romaan rohkem süviti läheb ja kogu loosse selgust toob. Esiteks – ja see on kõige tähtsam – avatakse siin Padmé Amidala sisemaailma. See noor kaunitar on täielikult pühendunud oma senaatoriametile ja lähedased annavad talle pidevalt märku, et vaja ka isiklikule elule mõelda. Äkki tema ellu naasev Anakin – ja hoopiski mitte too mõistatuslik jõmpsikas, vaid nägus noor jedi-rüütel – on esimene, kes vaatab Padmét nagu mees naist. Ja ega tee ka sellest suurt saladust. Padmé satub teatavasse hingelisse lõksu, millest välja on ainult (pealtnäha) vale tee ja vale tee. See on igavene dilemma inimese hingesoovide ja töökohustuste ees. Poliitiline olukord ja jedide kõlblusnormid nõuavad Padmelt ja Anakinilt loobumist; kuid just Jedi Ordu otsustab ise määrata Anakini senaatori ihukaitsjaks. See on Anakini – kui eeldatava võtme-jedi, kelle ülitugev anne peab tooma Force’i tasakaalu - proovilepanek.
Sündmused aga teevad Padmet ja Anakini üksteisele aina lähedasemaks ja lõpuks peab ka Padme tunnistama, et armastuse reetmine pole mitte väiksem patt kui kohustuste reetmine. See on julm ja rumal maailm, mis ei lase neil kahel asjal koos käia.
Teiseks on romaanis tunduvalt rohkem juttu pearahakütt Jango Fetist ja tema kloonpojast Bobast. Võib arvata, et Bobal kui Kloonide armee kõige kultiveeritumal etalonil saab eesseisvas Kloonide Sõjas olema suur tähtsus.
Ja kolmandaks – on romaanis pisut enam avatud krahv Dooku ja Neimoidia Kaubandusföderatsiooni kurikavalaid kombinatsioone. Autorid üldse ei varjagi, et need pahad, keda Lord Sidious kasutab on eelkõige transgalaktilised hiidkorporatsioonid. Ja liidame siia ka pideva demokraatliku Senati töövõime kallal virisemise ja me saame üsna lähedase tänapäeva maailma arhiprobleemide käsitluse. Poliitikat teevad totaalset vabakaubandust ja ekspluateerimist ihaldavad rahajõmmidest korporandid, kes manipuleerivad pealtnäha demokraatliku riigikorraldusega.
Lahti on kirjutatud ka Shmi Skywalkeri lugu. Plusspoolele tuleb kanda ka see, et Salvatore jätab filmile, mis on filmi oma – ta ei hakka püüdlikult sõnadega maalima pikki lahingustseene ja panoraamvaateid, libiseb nendest kohtadest üle nappide, kuid täpselt valitud väljenditega. Eriti tänuväärne on lõpulahingu kokkusurumine paarile leheküljele. Romaan keskendub ikkagi loole endale.
ps - 700-s arvutis.