Järg tolkienihõngulisele Icewind Dale - nimelises kohas toimuvatele seiklustele. Triloogia teine osa, kui täpne olla. Pole küll täpselt teada, mida Tolk ise Salvatore - taolise vaimse vallaspoja ilmumisest arvaks. Pakun, et mitte eriti hästi. Salvatore nimelt on hakkama saanud kõikide fantasyklisheede, mis vähegi meelde tulid, ühtede kaante vahele surumisega. Kergesti solvuvad koomilised päkapikud, peamiselt urahtustega rääkiv lihaseline barbar, haldjast vägev mõõgamees ja loendamatu hulk orce, goblineid, trolle ja teisi kurje elukaid, kes leiavad otsemaid hirmsa surma; neid kõiki esineb siin raamatus palju. Minule meeldis raamat peaasjaliselt seepärast, et kogu tegevus oli nii kangelaslik ja pateetiline, et muutus tapvalt naljakaks. Kahtlen kas autor seda nüüd niimoodi mõtles, aga Pratchett ei saa siia lähedalegi. Ulmehuvilised, kes Tolkieni nime kuuldes värisema hakkavad hoidku parem eemale, aga kahtlustan, et eesti keelde tõlgituna leiaks kogu Icewindi - triloogia Rohelise Lohe Kõrtsi (http://green.dragon.ee) kogunenud fundamentaaltolkinistide näol tänuliku lugejaskonna.