Pool tuhat aastat tagasi toimus suur mäsu vanemate ja nooremate rasside vahel, mille tulemusena enamus vanema, jumala staatuses rassi esindajaid hävitati. Kangelane soovis endale armastust, mida ta ka pälvis. Nüüd, pärast sajanditepikkusi armurõõme armastusjumalanna seltsis tuleb tal taas end Maa peale ilmutada, kuna pahad teevad jälle oma tempe. Paraku pole sajanditepikkune vaimuvabastamine füüsilisele kehale just eriti hästi mõjunud ning endisel kangelasel tuleb välja koolitada uus heeros. Ainult et kandidaat selle kohale juhtub olema paras paadunud metslasest teeröövel…Piitsa ja prääniku - õigemini saua, nuudi, piitsa ja drilli - meetodit kasutades ning pideva rändamise tulemusel saabubki happy end.
Rõhk ongi rohkem sellel, et kuidas ikkagi pahast jõujuurikast saaks õigluse eest seisja. Väga lobedalt tuli kõik välja. Peapaha mahalöömise kirjaldamiseks läks lõpus vähem ridu vaja kui esimese tapluse kirjeldamiseks. Samas polnud lugemine üldsegi igav, kuigi karta on, et tegu on tegelikult sarja esimese teose idee seljast teise naha koorimisega. Äratas autori vastu igatahes huvi.