Jutt räägib kolmekümnendates aastates naisest, kes naaseb Hongkongist oma ema matustele. Lapsepõlvehirmud taaselustuvad, kui naine satub kodumaja läheduses asuvale nn. Kollirajale, kus pole küll kunagi midagi kurja sündinud, kuid mis piirneb mahajäetud kivimurruga, mille kõrgest järsakust seda eristab vana telliskivimüür. Vähehaaval saab naine oma hirmust siiski võitu ja kõnnib raja mitu korda läbi, teadmata, et vana müür püsib ühes kohas veel vaevu püsti ning vajab vaid tugevamat tuulehoogu, et alla variseda. Avanevas tühjuses varitsevad pimedus ja... veel miski.
Stiil on nauditav, atmosfäär sugestiivne, pinge kumuleeruv, puänt suurepärane (eelkõige kirjanduslikus mõttes), idee banaalne. Kuidas hinnata sellist juttu? Neli oleks vast kõige objektiivsem.