Lugu ise on lihtne. On kaks venda... üks pisut vanem kui teine. Vanem vend on selline pöörane ja rikutud seikleja, tiirane naistelemb ning kõiksugu teravate elamuste otsija. Ükskord satub mingi tehingu tulemusena tema kätte laegas (tõesti ei oska praegu peast selle prantslase nime kirjutada, kelle järgi laegas nime sai)... laegas on tegelikult Värav! Eluvennast seikleja läheb oma vanemate tühjaksjäänud majja ning hakkab laegast avama... Elumehe mitte eriti arenenud murdvarga ja pisisuli väike rikutud aju joonistab tema silme ette juba suurepärseid ja tiiraseid pilte teda ees ootavatest naudingutest. Reaalsus (see teispoolne), mis avaneb ta pilgule laeka avanedes on aga midagi muud...
Aastajagu päevi hiljem kolib samasse majja sama pere noorem vend oma pireda naisega. Pole vist väheoluline teada, et enne pulmi on Julia (noorema venna abikaasa) ihumõnusid ka vanem vend nautinud. Õige pea saab selgeks, et vanem vend saaks teispoolsuse vangipõlvest jooksu, kui Julia talle vaid verd suudaks hankida...
Edasi rääkida pole vist mõtet, sest selle lühiromaani lugemine ei tohiks küll kellegi konti murda. Kes lugeda ei viitsi, see võiks vaadata filmi «Hellraiser», mis just antud lühiromaani põhjal on valminud. Film on samuti väärikas ning muljete settimisel võiks väita, et film on isegi milleski efektsem. Filmile annaks hindeks viis pluss, lühiromaan peab lihtsalt tavalise tugeva viiega piirduma.
Meeldiv õuduslugu, mil olemas loogiline sisu, lummav ideestik ning jälkusest pakatav teostus. Just midagi minu maitsele! Come to Daddy!