Üksinda reisiv naine eksib rajalt ja satub mingi hoonete grupi juurde. Koht näib nunnakloostrina, sest selle asukad on riietet pühade õdedena... kui välja arvata see, et tegelikult on nad ikkagi meessoost ja relvastet automaatidega. Õnnetu turist võetakse igasuguste selgitusteta vahi alla ja antakse mõista, et niipea pole pääsemist oodata. Selgub, et ta pole ainus, keda sunniviisiliselt kummalises paigas hoitakse. Üks interneeritutest, vanamees, räägib naisele, et peale Sigade Lahe kriisi, kui maailm oli tuumasõja lävel, otsustasid suurriikide juhid maailma asjade juhtimise anda poliitikutest mittesõltuvate isikute kätte. Teadlased, mõtlejad, humanistid, jne. Väike seltskond koondatigi rangeid turvameetmeid kasutades spetsiaalsesse ajukeskusse ja nii nad nüüd juhivadki maailma. Hullumeelse rauga juttu mitte uskudes üritab peategelane põgeneda... Lõpp on tegelikult küllalt vaimukas. Autori üks sõnumeid, mida ilmsesti tahab edastada on see: kõik poliitikud on saast.