Peale selle kogumiku pole ma tänase seisuga Barkerilt muud lugenud ja esmase mulje põhjal tahaks kasutada iseloomustamiseks sõna "paljulubav". Kõigis kogumiku neljas, suhteliselt pikas jutus on autor suurepärane miljöölooja. Vangla, mahajäetud ja hallitav supelmaja, ääreliina geto - ilma pika kirjelduseta on saavutet tõeline kohaloleku tunne, tõeline feeling. Samas ei saa kiidusõnu öelda vapustavate puäntide või üldse väga mõjukate süzheekäikude kohta. Üle keskmise tase siin ehk siiski on.
"The Forbidden" ja "Madonna" võiksid olla kaks juttu, mida rohkem esile tuua, kuigi kogumiku tase on küllalt ühtlane.