Mehis Heinsaar jätkab raugematus tempos hämarulmelise jura kirjutamist. Ta on selles osas saavutanud vaieldamatu meisterlikkuse. Mõnes neist lugudest isegi midagi on, mõned on naljakad ja mõned puudutavad mingeid hingekeeli. Võtmesõna on siin "mõned". Et mitte mürgitust saada, olen neid lugenud jupiti. Neid on päris hea lugeda ja kuna ma just vahetult enne lugesin alamõõdulist jura, kaalusin isegi 4 panemist...
Tähendab, kordame. MH oskab kirjutada. Ühes tema teise kogumiku arvustuses ironiseeriti, et võib-olla on tegu kirjandusega. Mina viskan selle küsimuse õhku ilma irooniata, sest teda on kerge lugeda. Tegelikult usun, et laias pildis tuleb eestikeelsele kirjavarale kasuks, et meil on ka MH. Mind ta lood vanduma ei pane, pigem tekitavad hea tuju. Peab siis kõiges mõte olema?
Tähendab, kordame. MH oskab kirjutada. Ühes tema teise kogumiku arvustuses ironiseeriti, et võib-olla on tegu kirjandusega. Mina viskan selle küsimuse õhku ilma irooniata, sest teda on kerge lugeda. Tegelikult usun, et laias pildis tuleb eestikeelsele kirjavarale kasuks, et meil on ka MH. Mind ta lood vanduma ei pane, pigem tekitavad hea tuju. Peab siis kõiges mõte olema?