Jutu sisust pole miskit arukat ülevaadet võimalik teha, üldiselt on see selline pseudomuinasjutt, milles autor mitte millegi eest vastutust ei võta. Jutt sai tuglase preemia. Ühe zhüriiliikmena olin ma selle vastu ja see eriarvamus fikseeriti, üks liige oli erapooletu. Kaks nõudsid preemiat heinsaarele ja viienda ettevaatliku arvamusega jutt auhinna lõpuks sai. Viies liige nimelt arvas, et kui me anname auhinna ühele teisele kandidaadile, siis saadame me vale sõnumi, sest too pole päris kirjanik. Teine argument heinsaare kasuks oli, et autor tööl ei käi ja talle oleks preemiat väga vaja. Noh ja siis kumas ka see läbi, et üks auhinnatav lugu peaks olema loomingus ilmunud. Pole ju võimalik, et aasta kahest paremast loost pole kumbki loomingust. Ja muudmoodi ei põhjendatudki, sest anda auhind heinsaarele näis nii turvaline – põhjendama ei pea ja keegi kahtluse alla ei sea. Teise preemiasaaja sven vabari tekst vaimustas tervet zhüriid, heinsaare oma oli poolkohustuslik ja ükskõikne preemia. Nii need auhinnad sünnivadki. Minu tähelepanekute järgi pole see jutt saanud pärast auhinda mingit resonantsi. Miks? Sest see on üpris kahvatu tekst, pole siin põhjuslikke seoseid ega tuglaslikkust. Hinne on mitterahuldav.