Tase kulgeb väikeste hüpetega ülalt allapoole (loe: kogumiku alguslood on tunduvalt tugevamad kui viimased).
Eriti kiidaksin raamatu esimest juttu, emotsionaal-depressiivseid- maniakaalseid-spasmilisi liblikaid purskava mehega lugu, siis King-mees oli päris hää leid ning ega see varemloetud jutuke nõiakokkast kah nõnna halb polnud. Selle raamatu konteksti päris sobis. Ja muidugi, ei maksa unustada ka surmalapsukest, oli teine päris armas ja sõnakuulelik, aga mõni nõrkus on meil kõigil...
Ebaõnnestumised olid mu meelest viimane jutt (aga tegu on isikliku maitsega, mis peab mõningaid asju perverssusteks) ning need teised aastanumbritega tähistatud jutud tundusid kuidagi raamatu täitematerjalidena.