Olen Heinsaarelt lugenud mitmeid perioodikas ilmunud asju, aga peale nime ei ole midagi meelde jäänud. Tühi koht. Nüüd on siis kindel märk maas.
Jutu esimene pool on igavavõitu ja miski ei ennusta mõnusat puänti. Vanaproua, kes end Pika tänava kohvikusse istuma seab on justkui mõnest Heljo Männi viimasest üllitisest välja hüpanud tüüp, kelle heietusi kuulata ülim piin on. Ent igav algus tasub end ära. Lühidalt - jutu idee on unenäo ja reaalsuse piiride kompamisest ja nende kahe olemise vormi segiminekust. Võiks öelda, et tegu on andretrinitiliku tekstiga.
Heinsaare asju loen ikka pidevalt. Tema jutumaailm on aga sedavõrd sümbolirohke ja mõttetihe, et nõuaks juba asjatundlikumat kirjandus-analüüsi.
Konkreetne lugu tõmbas mu tähelepanu tuttava pealkirjaga. Arvatavasti on see teadlikult niiviisi jäetud. Sama pealkirjaga on üks film, mis ei käsitle küll täpselt seda teemat, kuid liites sellele filmile otsa Heinsaare jutu, muutub kogu idee lausa pööraselt heaks. Tuttavad momendid loovad justkui teise novelli...
aga võibolla on see lihtsalt mu isiklik äratundmisrõõm. Igal juhul on Heinsaar lugemist väärt - ka ulmetasandil.