Kasutajainfo

Mehis Heinsaar

1.08.1973-

  • Eesti

Teosed

· Mehis Heinsaar ·

1983

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Sirp» 1999; 10. detsember [pealkirjaga «1976»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Mehis Heinsaar «Vanameeste näppaja»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
2
4
3
Keskmine hinne
2.1
Arvustused (10)

Ilmunud "Sirbis" 10/XII 1999.

Sihitu laast, mille mõttest on raske aru saada. On teatud hulk eesti "kirjandust", mida "Sirp" ja "Vikerkaar" arusaamatu hoolega avaldavad -- tavaliselt mingisugused sogased lühivormid, vaht originaalitseda püüdvate autorite sihitult loksuvatelt mõttelainetelt. Käesoleva ajalehelehekülje väärtus on IMHO vaid muhedates illustreerivates söögilauafotodes; "Algernonis" tehtaks selline asi ilmselt maatasa.

Lohutuseks järelarvustajale, keda kiusab visioon sellest, kuidas BAASi vahendusel ulmetsunfti meistrid tsunftijäneseid klassivihast värisevate kätega materdavad. Ei ole see paraku nii, mitte ei ole... Ei "loobi" mina ühelegi "Algernoni" algajale "lahkelt viisi". Käesolevat teost aga ei saa võrrelda "Algernoni" algajatega, ses osas olen ma oma oponendiga nõus. Algajad nii ei kirjuta, nii kirjutab väljakujunenud grafomaan. Vahe on umbes niisama tuntav, kui esimest korda eksperimendi korras napsutamisel ning kroonilise alkohooliku tinapanekul... Kui tingimata vaja võrdlust "Algernonist", võib vast Heinsaart antud tyki alusel võrrelda Juhan Voolaiuga.

Kui asuda seisukohale, et kirjanduse juures "pole vaja taotleda arusaamist", siis jõuame välja tuntud seaduseni, et n arv pärdikuid suudab n kirjutusmasina abil aja jooksul t luua kõik inimkonna surematud teosed. Heinsaart tuleb muidugi austada tema isikliku panuse eest sellesse monumentaalsesse töösse, aga see on ka kõik, mis antud juhul head võib öelda.

Ja last, but not least, sõna "grafomaan" pole sõim. Ma ei suhtu halvustavalt ühtegi puudega isikusse, puudugu tal siis käsi või jalg või põdegu ta epilepsiat või grafomaaniat. Nad on meie hulgas ning sellesse fakti tuleb rahulikult suhtuda. Küll oleksin ma aga tänulik, kui nad mind vabastataks oma haiguse ekshibitsioneerimisest.

Teksti loeti eesti keeles

Et lisan isegi siia "kahe" ära, pole ju vahet millise jutu eest Heinsaar selle saab, ühesugune soga tal kõik. Nõustun Kristjaniga täieliselt ja avaldan siinkohal ka imestust Heinsaarele antud Tugalse preemia eest. Tuglas kirjutas nagu ikka novelle ju... Olen MH-t lugenud kokku neli-viis teksti, igaühe kirjutamise mõte on jäänud häguseks. Ei viitsinud neist ühetgi BAASi juurde riputada. Avaldamisega ei paista noormehel probleeme olevat, ju on ta siis ära tabanud teatava trendi (nii vist tuleb öelda, sest sõna "vool" on lootusetult aegunud). Selle loo tegevus nimiaastal New Yorgis, kus peategelane satub võlurite kokaks. Saan aru küll, et pole ulmeks mõeldud, ikkagi ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmised arvustajad on hoolega lajatanud... lugesin kah ning nii-iii hullusti nüüd küll ei arva. Erinevalt «Algernoni» keskmisest autorist oskab Heinsaar vähemalt sõnu ritta seada, asi seegi!

Olen nüüdseks lugenud kahte Mehis Heinsaare teksti ning pean tunnistama, et lugedes ei mõjugi nad kõige hullemini... aga lõpuni jõudes tekib pettumus, et mida see autor nüüd öelda tahtis ja miks ta üldse need sõnad ritta pani?

Jutt on ka wõrgus saadaval (lingi leiab kõrvalaknast), kes soovib, see proovib... soovitada ei julge!

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin arvustajatega liituda kuna loo keskmine hinne on õige kaugel sellest, mis ta õigupoolest peaks olema (null).

Rõhutatult mõttetu ningiseenesestmõistetavalt ajuvaba seosetu lalin, mis kultuurilehes ilmavalgust näinud peaks küll solvama iga inimest kes iganes on proovinud mõtestatult üle kahe sõna järjest ritta seada ja iga grammi trükivärvi, mis tema jäädvustamiseks kulus, rääkimata paberipinnast.

Jutt on ühtlasi tõhus argument üleüldise kirjaoskuse vastu. Sest tegu ei ole üksiknähtusega. Algernonist meenuvad J. Graps ja K. Ruut, viimasest numbrist näiteks Margus Tammela.

See ei ole muidugi mitte ulme, hoopiski mitte maagiline realism ega slip-stream; liigitamine on mõttetu kui kirjapandu ei kvalifitseeru üldse kirjanduseks. Diagnoosiks on grafomaania, raske ja ravimatu haigus.

Teksti loeti eesti keeles

Mis te pirisete? Lool polnud viga midagi! Nagu ma aru saan on probleem pigem selles, et juttu ei oska ühegi rubriigi alla paigutada. Kui paigutamine õnnestuks, siis oleks vahest võimalik jutust natuke aru ka saada. Mina ei taotle iga laastu puhul arusaamist ja arvestades seda postmodernset esiltluslaadi, vaevalt autorgi seda kelleltki nõuab.

Vaadakem asja parem nii: Heinsaarel on terve hunnik jutte, mis on samas vaimus kirjutatud (1969, 1983, Paap ja King-Mees, Esimese eestlase jutustus jne). Teostuselt sama sujuvad ja sisu poolest sama veidrad. See, et ta ajab oma rida ja on leidnud Eesti kirjandusmaastikul erinäolisusega lausa kullasoone, ei anna mingit põhjust teda grafomaaniks sõimata. Sest tunnistagem nüüd ausalt, omakandi (loe ULME) meestele, kes alles teist korda kätt proovivad ja kellel logiseb nii idee kui ka teostus, neile oleme valmis VIISI lahkelt loopima, aga (nüüdseks juba) kogenud novellimeistrit sõimame julmalt grafomaaniks!!!

Eks see ole ikka see vahetegu, et MEIE ja NEMAD, mida siinkohal näitab ka maitseline üksmeel. Kas mitte sallimatusele ei õhuta tõsiasi, et vabalt ja mõnusalt kirjutav Heinsaar ei kuulu siia MEIE leeri? Muinasjutu ja fantacy vallas võiks ta olla ju maru kõva tegija! Aga jah, paraku pakub talle sürrealistlike pildikeste vorpimine palju rohkem lõbu.

Teksti loeti eesti keeles

Ei taha ritta seada sõnu nagu eesti dekonstrukutiivse kirjanduse paradigmaatiline näide, sest pole päris kindel, mida need sõnad tähendavad, mida on tähendanud ja kas nad on kunagi midagi tähendanud kellelegi peale selle inimese, kes neid mõisteid eesti kirjanduskriitikasse tõi. Aga igatahes tulevad nad meelde selle kirjatüki lugemisel. Neosürrealistlik pildike, mis võib meeldida või mitte. Heinsaare loomingu taustal ei ole see laast mitte küll särav, aga sõnaosavus loeb ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelane läheb võlurite juurde tööle. Iga päev teeb võlureile süüa, aga palka ei saa ja söögi ostab ka veel oma raha eest. Suurem asi kokk ta pole, aga head kokka ju sellise lepinguga tõesti ei saa. Mingit võlukunsti ta ei õpi ja jutt lõpeb veel suurema jampsiga kui algas.
Kui tegelane saanuks palka, ükskõik kas miinimumpalka või 1000$ päevas, olnuks hinne kohe 2.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020

Autorite sildid: