Mehis Heinsaar

Sihitu laast, mille mõttest on raske aru saada. On teatud hulk eesti "kirjandust", mida "Sirp" ja "Vikerkaar" arusaamatu hoolega avaldavad -- tavaliselt mingisugused sogased lühivormid, vaht originaalitseda püüdvate autorite sihitult loksuvatelt mõttelainetelt. Käesoleva ajalehelehekülje väärtus on IMHO vaid muhedates illustreerivates söögilauafotodes; "Algernonis" tehtaks selline asi ilmselt maatasa.

Lohutuseks järelarvustajale, keda kiusab visioon sellest, kuidas BAASi vahendusel ulmetsunfti meistrid tsunftijäneseid klassivihast värisevate kätega materdavad. Ei ole see paraku nii, mitte ei ole... Ei "loobi" mina ühelegi "Algernoni" algajale "lahkelt viisi". Käesolevat teost aga ei saa võrrelda "Algernoni" algajatega, ses osas olen ma oma oponendiga nõus. Algajad nii ei kirjuta, nii kirjutab väljakujunenud grafomaan. Vahe on umbes niisama tuntav, kui esimest korda eksperimendi korras napsutamisel ning kroonilise alkohooliku tinapanekul... Kui tingimata vaja võrdlust "Algernonist", võib vast Heinsaart antud tyki alusel võrrelda Juhan Voolaiuga.

Kui asuda seisukohale, et kirjanduse juures "pole vaja taotleda arusaamist", siis jõuame välja tuntud seaduseni, et n arv pärdikuid suudab n kirjutusmasina abil aja jooksul t luua kõik inimkonna surematud teosed. Heinsaart tuleb muidugi austada tema isikliku panuse eest sellesse monumentaalsesse töösse, aga see on ka kõik, mis antud juhul head võib öelda.

Ja last, but not least, sõna "grafomaan" pole sõim. Ma ei suhtu halvustavalt ühtegi puudega isikusse, puudugu tal siis käsi või jalg või põdegu ta epilepsiat või grafomaaniat. Nad on meie hulgas ning sellesse fakti tuleb rahulikult suhtuda. Küll oleksin ma aga tänulik, kui nad mind vabastataks oma haiguse ekshibitsioneerimisest.

Olen nüüdseks lugenud kahte Mehis Heinsaare teksti ning pean tunnistama, et lugedes ei mõjugi nad kõige hullemini... aga lõpuni jõudes tekib pettumus, et mida see autor nüüd öelda tahtis ja miks ta üldse need sõnad ritta pani?

Jutt on ka wõrgus saadaval (lingi leiab kõrvalaknast), kes soovib, see proovib... soovitada ei julge!

Rõhutatult mõttetu ningiseenesestmõistetavalt ajuvaba seosetu lalin, mis kultuurilehes ilmavalgust näinud peaks küll solvama iga inimest kes iganes on proovinud mõtestatult üle kahe sõna järjest ritta seada ja iga grammi trükivärvi, mis tema jäädvustamiseks kulus, rääkimata paberipinnast.

Jutt on ühtlasi tõhus argument üleüldise kirjaoskuse vastu. Sest tegu ei ole üksiknähtusega. Algernonist meenuvad J. Graps ja K. Ruut, viimasest numbrist näiteks Margus Tammela.

See ei ole muidugi mitte ulme, hoopiski mitte maagiline realism ega slip-stream; liigitamine on mõttetu kui kirjapandu ei kvalifitseeru üldse kirjanduseks. Diagnoosiks on grafomaania, raske ja ravimatu haigus.

Vaadakem asja parem nii: Heinsaarel on terve hunnik jutte, mis on samas vaimus kirjutatud (1969, 1983, Paap ja King-Mees, Esimese eestlase jutustus jne). Teostuselt sama sujuvad ja sisu poolest sama veidrad. See, et ta ajab oma rida ja on leidnud Eesti kirjandusmaastikul erinäolisusega lausa kullasoone, ei anna mingit põhjust teda grafomaaniks sõimata. Sest tunnistagem nüüd ausalt, omakandi (loe ULME) meestele, kes alles teist korda kätt proovivad ja kellel logiseb nii idee kui ka teostus, neile oleme valmis VIISI lahkelt loopima, aga (nüüdseks juba) kogenud novellimeistrit sõimame julmalt grafomaaniks!!!

Eks see ole ikka see vahetegu, et MEIE ja NEMAD, mida siinkohal näitab ka maitseline üksmeel. Kas mitte sallimatusele ei õhuta tõsiasi, et vabalt ja mõnusalt kirjutav Heinsaar ei kuulu siia MEIE leeri? Muinasjutu ja fantacy vallas võiks ta olla ju maru kõva tegija! Aga jah, paraku pakub talle sürrealistlike pildikeste vorpimine palju rohkem lõbu.