Alustuseks vast väike vabandus teemal, kas tegemist ikka on ulmega. Ma arvan, et kuna "Reede..." on Baasis juba olemas, siis piisavalt müstikat ja arutlemist selle haakumisest kaasaegse maailmaga on selleski teoses. See, kas peategelase Abel Tiffauges´ maailma täitvad märguanded üleloomulikkusest on vaid tema tunnetuse omapära, on iseasi. Pealkiri (e.k. Haldjakuningas) pärineb Goethe poeemist, mille peamise tegelaskujuga Tiffauges järk-järgult aina enam samastub kogudes sõjavangina Ida-Preisimaal poisse Hitlerjugendisse. Tegevus toimub nii sõjaeelsel Prantsusmaal, kus peategelane tajub pidevat tõrjutust, kui III Reichis, tungist ja sümbolitest juhitud impeeriumis, milles ta leiab endale tõotatud maa. Tiffauges tajub enda väljavalitust saatuse poolt, olles küll ühiskonna heidik, hoiab saatus äkiliste sekkumistega, milleks üheks on II maailmasõja puhkemine, teda siiski kõige hirmsamate katsumuste eest. Nõnda ta arutlebki, miks see nii on. Nii keerulist romaani on lühidalt kokku võtta muidugi üsna mõttetu ülesanne. Nagu "Reede" on ka "Haldjakuningas" sümbolitest ja vihjetest küllastunud. Muuseas kirjeldab ta ka väga hästi natsiimpeeriumi seesmist sügavat irratsionaalsust. Jung on kirjeldanud Hitlerit kui shamaani, Tiffauges kõnnib otsekui mingil alateadvuse rajal, mis viib läbi sarnastest kohtadest, kust natside Metsik Jahtgi. Ja lõpuks tuleb midagi lunastuse sarnast. Ühesõnaga väga hea.