Juttude tegevus langeb sinna kusagile muinasjutu ja päriselu vahepeale, sündmustik on edastatud muheda huumori ning kadestamisväärse jutustamisoksusega, mida täiendab omapärane, arhailiste sugemetega keel. Esmaavaldatud on nad aastatel 1924-1946.
Kuivõrd tasub nimetada "Käokübara" muinasjutulist osa ulmekirjanduseks? Kui ma Ladina-Ameerika "maagilise reaalsuse" osas olen seisukohal, et seda ei saa vaadelda ulmekirjandusena just realistliku maailma esituse tõttu läbi maagilise prisma (maagia on tihti vaid realismi esiletoomise vahend, meenutagem kasvõi I.Allende "Vaimude maja"), siis Jaik asub minu arvates ulme-mitteulme piirist täpselt samapalju ulme pool, kui maagiline realism sellest eemal. Jaigi muinasjutulisus on selgelt taotluslik, tihti korratakse rahvaluule motiive, puudub Marquezile, Rulfole või Allendele omane ühiskonnakriitilisus. Jaik on eelkõige suurepärane muinasjutukirjanik ja külajutu vestja, samas on tema aines ja selle esituslaad tihti mõtlemapanev ning kauaks meelde jääv. Pea kõik kogumikus olevad jutud toimuvad Kagu-Eestis ning olemata siiski murdekirjanik, saavutas Jaik vähemalt minu puhul selle, et selle piirkonnaga seoses meenub kõigepealt tema, mitte Kauksi Ülle või mõne teise sarnase isiku nimi.
Ulmeks peaks pidama Jaiga lugusid, mis pole lihtsalt muu pretensioonita lastekirjandus (kirjanikul on päris palju omal ajal "Laste Rõõmus" vms. kohas ilmunut, millel vahel kõik laused riimis ja sisu järgi võiks tüüpiline lugeja olla alla 8-aastane). Käesolevas kogumikus võiks siis ulmest rääkida järgmiste pealkirjade juures: "Tondipesas", "Vihmatark", "Käokübarad", "Isa surm", "Rahupühade öö", "Pidu pahandusega".