Üks maalaste lahingulaev teeb pärast heitlust ruumihüppe ja jõuab n-ö tuntud universumi servale, kust leitakse planeet maalaste unustatud kolooniaga. Lahingulaev on viga saanud ning ka meeskond vajaks puhkust.
Kolonistide järeltulijad on üsna pelglikud, eriti varjavad maalaste eest end mehed. Selgub, et teiseks vaenupooleks olev võõrtsivilisatsioon on sellelt planeedilt korduvalt mehi röövinud ja sundinud neid endi poolel maalaste vastu sõdima. Isegi sel ajal, kui planeedil on maalaste lahingulaev, saabub sinna paar võõraste laeva, kuid maalaste toel lastakse need kiiresti sodiks.
Hoolimata kolonistide üsna algelisest elukorraldusest otsustab lahingulaeva vananev kapten jäädagi planeedile, sest talle tundub sealne elu olevat märksa idüllilisem lõputust kosmosesõjast...
Jutt on selline heietav-lüüriline kosmoseooper... pole paha tekst, aga on samas kuidagi elutu ja eemalviibiv. Sellest ka hinne.
Teoreetiliselt võiks jutt kuuluda autori tulevikuajalukku «Les galaxiales», aga praktiliselt see sinna siiski ei kuulu. Võimalik, et Michel Demuth oleks selle jutu taasavaldanud oma tulevikuajaloo planeeritud kolmandas köites... kuid seda ei saa me ilmselt enam kunagi teada...