Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...
"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.
Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.
"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.
Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.