Nimikangelane on New Orleansi keskpärane kirjanik ja antikvariaadipidaja, luuser võiks öelda. Selline üsna visa loomuga, küüniline ja kergelt traagilise olemisega noormees. Linnas pannakse toime voodoo-kultusega seostatavaid mõrvu, ning haistes siin oma edu, asub Gabriel – ära kasutades politseinikust sõbra Mosley abi – roimasid omal käel uurima, et bestselleriks materjali ammutada.
Ta armub meeletult kaunisse naisterahvasse, kel samuti mõrvadega mingi puutumus näikse olevat. Üsna pea aga hakkab Gabrieli enda isik, õieti tema päritolu, oma osa mängima. Selgub, et Gabriel on iidsest saksa schattenjaegerite soost – nood olla teatavt laadi võlurid-eksortsistid, kes oskusi põlvest põlve edasi annavad. Gabrieli kauge esiisa uuris samuti Louisianas voodoo-mõrvu, armus kaunisse neegritari, neeti ära ja lõpetas elu enesetapuga...
Gabriel saab teada oma saatusest ning asub sellega võitlusesse. Plusspoolele võib romaanis kanda voodoo ajaloo ja huvitavad ekskursid kultuste ajalukku; samuti mõned tegelastüübid ja mingi ühtlase morbiidse meeleolu. Negatiivset on aga paraku liiga palju – eelkõige see, et arvutimängu loogika ja kirjanduse loogika on kaks ise asja. Jensen on tuimalt mängu ümber kirjutanud ja romaani asemel on meil paremal juhul walkthru. Autor otsekui jälgiks mängija ja Gabrieli mõttekäike, kuidas mõnda puslet lahendada. Aga romaanis pole vaja kirjeldada, kuidas üht asja teisega kasutada, jms. Romaanis ja elus on mõistatuste lahendamiseks ka teistsuguseid vahendeid, kui igasugust kolu endaga kaasas vedada ja asju üksteisega sobitada jne. Mängus jah, seal sa lähed ja ostad ainsate säästude eest suvalise krokodillimaski – kui sa saad. Kirjanduses aga põhjendus “ma ei teadnud täpselt milleks, aga ma selle ostsin,” mõjub nõmedana. Nii et mängida tasub, lugeda aga kahjuks mitte. Vääääga nõrk “kolm”.