="Mustad ja valged augud". Teoreetiline võimalus aja tagasikeeramiseks eksisteerib ka reaalselt. Paraku ei ole see aga kasutatav.
1.
2
4.0
2.
4
3.75
(jutt aastast 1977)
Jutu peategelaseks on Jack Floyd. Mees on kosmonaut, kes jutu alguses saab teada, et tal on kaugelearenenud vähk ning et tal on elada jäänud vaid pool aastat.
Eks selline teadasaamine lööb mehe muidugi liimist lahti. Noh, et kui ta enam lennata ei saa, et siis tuleb naisel ilmselt järveäärne maja ära müüa jne.
Pole ka ime, et kapten Floyd nina täis tõmbab. Napsusena tuleb tal aga pähe uitmõte külastada kolleegi Bill Craggi, kes oma vaba aja kulutab mustade aukude ja nendega seotud teooriate uurimiseks.
Billi juures joob Floyd veelgi ning vestlusest Billiga sünnib Jack Floydi peas üsna sõge plaan...
Mees pätsab Bill Craggi paberite hulgast lehekese lähima musta augu kordinaatidega ning plaanib laeva võtta ja sinna lennata. Nimelt jäi Floydile vestlusest meelde, et musta ja valget auku jagaval nn sündmuste horisondil sünnib inimene uuesti... vähemasti on selline üks teooriatest.
Ravimatul vähihaigel pole ju palju kaotada...
Kõige rohkem häirib mind selle jutu juures vast kosmonaudi labiilsus: joob end täis, pätsab sõbralt paberi, ärandab kosmoselaeva jne. Kogenud kosmonaudi kohta ikka üsna jabur käitumine.
Häirib ka purukuiv jutustamislaad, et oleks oodanud usutavamaid ja ehedamaid emotsioone ja psühholoogiat.
Tunnustada tuleks teemavalikut, sest 1977. aastal olid Roger Penrose ja ta teooriad ulmekirjanduses ikka üsna uus kraam... et hindaks autori pealehakkamist... kuna aga pealehakkamisest üksi jääb väheks, siis sellest ka madal hinne.
Tegelikult tuli vahepeal tahtmine suisa kaks väänata, aga jõnksuga lõpp tegi mu tuju heaks ja pani meelt muutma.