Hinnet mõjutavad mitmed tegurid:
a) jutt on ilmselgelt pisut ajale jalgu jäänud... nii teaduslikult, kui ka kirjanduslikult,
b) jutu lugemine on pisut kurnav,
c) jutul on hästi huvitav eetilis-moraalne mõte,
d) autor on imselgelt rohkem kirjanik, kui ulmekirjanik... kuigi ka ulme jaoks on tekstis ruumi küll,
e) antud jutt oli siiski alles autori viies ilmunud tekst.
Jutu sisu on lihtne. Maal on epideemia, pool elanikkonda on juba maha surnud ja teine pool on suremas. Ootamatult leitakse tõve vastu ravim, aga see ravim asub Saturni kaaslasel. Kosmoselaev läheb teele, jõuab kohale, kogub ravivahendi kokku ning startimisel tekivad probleemid. Tuleb lahti saada liigsest kaalust...
Tekstil on võimas emotsionaalne laeng ja väga terav eetiline konflikt, aga kahjuks ei saa ma asjast rohkem rääkida, sest siis võin ma anda vihjeid lõpplahenduse kohta.
Nelja panen just seetõttu, et kuigi jutt mõjus nii ajule kui südamele hästi ja tekitas (vaimselt) üsna orgastilise seisundi, jäi siiski kuhugi maosoppi selline puine järelmaitse. Isegi autori 74-s sünnipäev ei aita nelja viieks venitada.
Juttu on tõlgitud üsna mitmesse keelde. Mina lugesin vene tõlget «Luna dvatsati ruk», mis andis omal ajal ka nime esimesele venekeelsele itaalia ulme antoloogiale.