Jälle kord on Watson loonud lühivormis unustamatu maailma, mis mõjub tõelisena. Elatakse mingis hiliskeskajas kas tuleviku Maal või paralleelsel (või alternatiivsel) Maal. Aeg-ajalt ilmuvad madalale maapinna kohale suured ja aeglased metall-linnud. Üldjuhul kaovad nad tunni või päeva jooksul iseenesest, kuid mõnikord nad ka plahvatavad, muutes maapinna viiemiilise läbimõõduga siledaks klaastasandikuks. Jutu toimumisajaks oli umbes kolmandik maismaast kaetud selliste klaasväljakutega. Klaasi peal peeti purjeuisutamisvõistlusi. Üks poisike Daniel ronis võistluste ajal metall-linnu selga ja kadus siis äkitselt koos linnuga. Aastakümnete möödudes naaseb Daniel samasuguse poisikesena ja saame teada, mis on need linnud, miks nad plahvatavad jne. Lugu on watsonlik, st eriti mõnus idee, mis on seekord ka eriti hästi vormistatud. Kindel 5.
Lisatud 2.06.2000. Lugu ise kandideeris nii Nebula (1983) kui ka Hugo auhindadele. Seega inglaste ja ameeriklaste arvates aasta parima viie jutu hulka kuuluv. Soome ulmeajakirja toimetaja on miskipärast lugu tõlkimisväärseks pidanud.
Lisatud 2.06.2000. Lugu ise kandideeris nii Nebula (1983) kui ka Hugo auhindadele. Seega inglaste ja ameeriklaste arvates aasta parima viie jutu hulka kuuluv. Soome ulmeajakirja toimetaja on miskipärast lugu tõlkimisväärseks pidanud.