Võrdlemisi värske romaan peegeldab küllaltki hästi kirjutamisaega,pakkudes sellega mõningaid meeldivaid äratundmismomente. Eurooplaseromaan ka ikkagi.
Teisalt illustreerib raamat paraku küllaltki kujukalt seda, mis on moodsas ulmekirjanduses katki läinud. Watson on küll juba vana tegija aga ju suruvad turu reeglid peale. Ning Watson on konksu alla neelanud, kirjutades romaani peategelaseks Mary. Romaani esimeses pooles loobib too põhiliselt sarkastilisi märkusi, teises pooles "armub" roomlasesse. Raske lapsepõlv, tormiline teismeliseiga jm. standardvabandused mõttevabaks käitumiseks.
Teine põhipuudus on see, et romaani on toodud terve parv kõrvalliinide tegelasi, kellest peaaegu igaühele on "mõjusate" võtetegaka mingi psühholoogiline profiil skitseeritud. Nendest rasketest arengulugudest läbisumpamine on kurnav. Ka jääb mulje, et autor ei austa oma tegelasi eriti.
Mis puutub aga eespool väljakuulutatud madinaootusesse, siis selles osas valmistas romaan ootamatu üllatuse. Romaan jääb katki täiesti suvalisel kohal. Tom paiskub ilma igasuguse põhjenduseta roomlase aega, muud tegelased põiklevad Briti eriteenistuse kuulide eest kõrvale. Kõige kummalisem, et sellisel kujul lõpetatud romaanil ei ole ka järge.