Kui inimrass on juba praktiliselt lõpetanud galaktika hõlvamise, hakkavad ootamatult sündima erakordsete vaimsete võimetega inimesed -psykerid- ning jarjest rohkem levib demooniline seestumine, veristes konfliktides algab tsivilisatsioonide lagunemine. Käivitub pikkade ja hävitavate sõdade ajastu ning järk-järguline langemine barbaarsusesse.
Nagu hiljem selgub, ilmuvad deemonid hüperruumist. Inimkond ja tsivilisatsioon säilivad vaid seal, kus psykerid hävitatakse või neid kontrolli all hoitakse. Samal ajal on Maa aastatuhandete kestel oma kolooniatest ära lõigatud tormide tõttu hüperruumis.
Maa isolatsioon lõppeb. Demoonilise mässu mahasurumisel Kosmilises Merejalaväes ja otsustava kahevõitluse käigus Horusega kaotab Maa Imperaator oma inimliku olemuse ja muutub praktiliselt surematuks. Ta suletakse kuldsesse trooni, mis koosneb elu alalhoiu ja mitmesugustest kontrollsüsteemidest. Imperaatori eksistentsi ja psüühikat säilitavad inimohvrid - ta toitub psykerite hingedest.
Imperaator alustab kolooniate taashõlvamist ja loob uue `psüühilise` navigatsioonisüsteemi -Astronomiconi- , mis võimaldab täpsemat navigatsiooni hüperruumis. Algab Inimkonna Impeeriumi ajastu.
Hüperruumis elutsevaid koletisi ja psykereid hoiab kontrolli all Inkvisitsioon.
See oli nüüd siis lühidalt taust, milles toimub käesoleva raamatu tegevus. :)
Kolm noort poissi: aadlik Alexandro e. Lex, tehn Biff ja alamkihist Zoat -tulnukad ühiskonna nii väga erinevatest kihtidest Trazlori megapolises- kohtuvad esmalt jõukude verises võimuvõitluses ja siis juba Impeeriumi Kaardiväe värbamispunktis, kus nad kõik valitakse parimatest parimate hulka - astumiseks Space Marine ridadesse, täpsemalt Impeeriumi Rusika ordusse.
Kosmiline merejalavägi on üles ehitatud mungaordude põhimõttel - aluseks on vääramatu usk imperaatorisse ning ordu primarhi. Kõik sõdurid sisaldavad primarhi geneetlist materjali ja arvukalt erinevaid implantaate, mis annavad neile ebainimlikud võimed ja vastupidavuse.
Töömeetodeid ja moraali iseloomustab ehk kõige paremini fraas täissõdalaseks pühitsemise lõpprituaalilt: `tappa on sama mis palvetada`. Kosmiliste dessantväelaste jaoks tähendab valu ekstaasi, mõttetu surm on range keelu all. Armastatuim meelelahutus on surnud võitluskaaslaste luude graveerimine, nikerdatud esemete valmistamine ja duellid.
Väljaõppe käigus `eksmatrikuleeritutele` saab osaks katseloomade saatus ordu kirurgide käes või isiksuse hävitamine.
Huvitav, et ordu traditsioonilistel kivikruusidel on kahe peaga kotka ja haakristi kujutised... Ja sama sümboolika on vägagi levinud ka Impeeriumi sõjatehnikal.
Raamat ongi pühendatud Lexi väljaõppele ja arenemisele täisvereliseks space marine`iks, tema misioonidele ja kummalisele sõprusele Biffi ja Zoatiga. Romaani lõpus eemaldab Lex vasakult käelt liha ja graveerib luudele oma surnud sõprade nimed.
Äärmiselt huvitav ja omapärane raamat, ent kohati kuidagi `visandlik`. Hoolimata oma paigutisest pinnapealsusest ja lünklikkusest siiski hea.