Surm ei ole ulmes eriti sagedastikäsitletav teema - kui pole tegemist just va kontmehe paroodiamaigulise personifikatsiooniga. Antud juhul kirjeldatakse ühiskonda, mis suurte sõdade järel surmaga leppinud, enamgi veel, isegi sõbrunenud. Et kui elanikeregistri meelest kellegi aeg kätte jõudnud, siis saadetakse vastav ametnik teda surmaga lepitama ja tähtsate ühiskonnategelaste eutanaasia lausa suursündmus. Kuid ühe - loomulikult hulluks peetava - tegelase meelest lendab sureva inimese lõhna peale kohale hoopis miski punane, mitte küll eriti hästi nähtav elukas, kana ja nahkhiire vahepealne, ja viib hinge ära. Tal õnnestub seda isegi eksperimentaalselt tõestada, st surmaelukas kinni püüda. Hakkab tunduma, et õige ja progressiivne on vaid ootamatu surm, olgu siis sõjas või näit avariis, kui punane värgindus kohe kohale ei jõua. Õnneks ei ole lugu siiski nii lihtne, vaid saab enne lõppu veel paar vinti peale.