Üht abielumeest vaevab köha... iga hommik köhib oma kümme minutit, kuniks ühel hommikul köhib ta kraanikaussi miski tombu. Naine arvab/teatab, et see on mehe hing. Mees on paanikas, et kuidas ta nüüd siis ilma hingeta... naine arutab, et seda oli ammu juba oodata. Lõpuks paneb mees oma hinge kuldkalade akvaariumi, et see siis oleks kindlas kohas...
Minust pole küll ilus panna autorile tema sünnipäeval kolme, aga mis teha, kui Ian Watsoni (seniloetud) loomingu keskmiseks hindeks on minul kolm ja antud jutt esindab minu silmis just seda tüüpilist Ian Watsonit. Väärt kirjanik, aga igav lugeda. Õnne sünnipäevaks sellegipoolest... ehk on parimad tekstid siiski veel lugemata!