The Embedding on psühho-lingvistikal põhinev ulmelugu. Peategelaseks on lingvist Chris Sole, kes töötab Inglismaal salajase projektiga, mille käigus kasvatatakse kolme gruppi lapsi erinevates kunstlikes keelekeskkondades, et näha lingvistika mõju aju arengule. Sole erialaks on kõrvallausete põimlause keskel üksteise sisse asetamine - trikk, mis on grammatiliselt lihtne aga tavalise keelega üles kasvanud inimmõistusele väga kiiresti arusaamatuks muutuv.
Kuid siis saabub tema laborisse salapärane ameeriklane, kes nõuab, et Sole liituks tema ülisalajase projektiga, mis just sellist lingvistikat nõuab. Nagu Sole natukese aja pärast teada saab, on Maale lähenemas tulnukate laev (selle info on ameeriklased ja venelased ühisel kokkuleppel muu maailma eest ära peitnud). Samal ajal on Sole kunagine kolleeg Pierre Darriand tööl Amasoonase džunglis senitundmata hõimu juures, kelle uskumatult veidrat kahetasandilise keelega kultuuri on jõele rajatav tamm üle ujutamas...
Tegemist on üsna huvitava teosega. Keele ja lingvistika teemade kasutamine ulmekirjanduses ei ole just haruldane (Samuel R. Delany "Babel-17" tuleb kohe meelde) ja Sapir–Whorfi hüpoteesi on erinevad teosed isegi liialt ekspluateerinud. Aga üldiselt on see alati pigem meeldiv ja põnev valdkond. Noam Chomsky universaalse grammatika teooriat ma polegi varem ulmes kohanud - ja kui lisandus veel Prantsuse proto-sürrealist Raymond Roussel, siis jõudsid mu ootused ikka väga kõrgele.
Seda kõike arvestades tekitas väikese dissonantsi asjaolu, et kogu lugu on kirjutatud pigem varase tehnopõneviku stiilis (Michael Crichtoni "Andromeda" oli tolleks ajaks juba ilmunud ja võis seda mõjutanud olla). Näiteks kõik need ameeriklaste ja venelaste varjatud kokkulepped ja salakavalus, mis lõpuks ühe ootamatult küünilise lahenduseni viib. Või kogu see lugu Ameerika tammi-inseneriga Amasoonases, Vietnami sõja mälestused, kommunistlikud partisanid ja neid jahtivad valitsuse eriüksused...
Kõige suurem probleem on aga see, et märkimisväärne osa neist lugudest ei jõua mitte kuskile ega mõjuta põhilugu mingil arvestataval määral. Kõik need erinevad ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt... kustuvad kerge visinaga. See võib olla muidugi autori taotlus lugeja ootustel pidevalt vaipa alt tõmmata (kuna põhiloo lahendus tuli ka väga ootamatu), aga kui mitte ükski lugu ei lahene nii, nagu arvata võiks, hakkab kogu see trikitamine lõpuks ainult närvidele käima.
Ehk mõjub see natuke liiga kriitiliselt, kuna väga suur osa raamatust oli ikkagi tõesti hea - kaasa arvatud põhilugu tulnukatest ja selle puhul ka lõpplahendus ise. Kuid ei saa mitte olla natuke pettunud, kui mitme huvitava teema puhul antakse võimalus mõelda, kuidas nad suurema pildiga seotud on - ja lõpuks on vastus lihtsalt "ei olegi". Autor on siin hakkama saanud tähelepanuväärse teosega, aga samas paistab ka välja, et see oli tema esikromaan.
Hinnang: 7/10
