Loos tegutseb prantslasest "occult detective" Jules de Grandin, kes on peategelane 93-s Quinni jutus või jutustuses ja ühes romaanis. De Grandini juurde minnakse siis, kui lahendatav küsimus on üleloomulikku. Detektiivi "Watsoniks" on tema sõber dr Trowbridge (varasemates lugudes Towbridge). "Ajuvarga" alguses läheb Trowbridge de Grandinile külla ja tolle juures on klient. Tolle nägemine ajab Trowbridge´i vihale, sest see on Norton, talle ja linna "seltskonnale" väha hästi tuntud mees, kes kaks aastat varem normaalsest inimesest jõhkardiks muutuks ja üleüldise põlguse osaliseks sai. Noor abielumees muutus naise suhtes vägivaldseks ja jättis tolle maha, lastes jalga parima sõbra naisega. Nüüd, kaks aastat hiljem on mees jälle linnas ja tal on raske inimesi uskuma panna, et ta ei tea enda vägivaldsusest naise vastu ega oma kooselust sõbra naisega mitte midagi. Kahte aastat pole nagu olnudki ja ta saab šoki, kui koju jõudes näeb seal sõbra naist Bettyt, kes tervitab teda nagu oma abikaasat, ja selgub, et neil on ühine laps. Vahepeal on Nortoni ema surnud jms, aga tema jaoks on nagu sama päev 2 aasta eest.
Jules de Grandin ja dr Trowbridge lähevad küsitlema Bettyt, kuid saavad tolle juures üllatuse osaliseks. Kohal on psühhiaater, kes ei saa toimuvast aru - ka Betty on otsekui ärganud kaheaastasest teadvuseta olekust ega mäleta sellest perioodist midagi. Betty tapab end koos talle teadmata asjaoludel sündinud lapsega. Tekib kahtlus, et mäluauk on kellegi tahtliku tegevuse tulemus - enne isiksuste muutumist üritas nii Nortoni naise kui Bettyga flirtida või suhelda üks tõmmu jumega mees. Tolle hindust hüpnositöörini, kes vihkab valget rassi, üritavad de Gardin ja tema kaaslased jõudagi.
Eks see lõpustseen hindu kodus selline imalalat dramaatiline ja heroilisusest nõretav on, no aga mis teha. Neid vanu pulp-lugusid lugedes ei ole ka ootused väga kõrgel.