Olen mehelt lugenud vist kümmekond juttu ning «Oonükssilmad» oli neist omal ajal esimene. Alguses mõtlesingi, et jutu teeb minu mälus heaks vaid nostalgia... kuid enne arvustuse kirjutamist sai tekst üle loetud ning ikka on hea!
Tegu on sellise laisalt voolava looga, mida jutustab vähe kooliharidust saanud latiinonooruk. Tema isa peab ühte vähestest sõltumatutest tanklatest, ema on surnud. Poiss on tankla juures asuvas garaazhis mehhaanik ning detsembrikuu viimasel päeval otsustab ta pisut värsket õhku hingata. Värskes õhus kuuleb nooruk naabruses asuva motelli peremehe vingumist... Juan läheb vaatama ning näeb, kuidas motelliomanik keeldub abistamast ühte meest ja tema peagi sünnitamahakkavat naist. Kuna motelliomanik on jätis ja Juan on üsna osavõtlik nooruk, siis kutsub ta võõrad enda juurde, et isa saab aru...
Karm lugu, mil on eriti lõikav lõpp. Kes nüüd eelnevat lugedes arvavad, et tegu on miski versiooniga Jumala poja sünnist – need eksivad! Sündis tüdruk ning tema oonükssilmad...