Olukord esimesel mandril on märksa komplitseeritum kui paistis esimese romaani järgi. Impeeriumil on rangelt tsentraliseeritud feodaalne struktuur imperaatoriga eesotsas, ühiskond jaguneb kindlate privileegidega klassideks, ei puudu sealt ka orjad. Nagu taolistele ühiskondadele omane, käivad pidevad intriigid ja võimuvõitlus, kõige ihaldatum on muidugi imperaatori troon. Ja Impeerium pole mandril sugugi üksi, põgusalt on mainitud ka naaberriike.
Romaani peategelased (erinevas seisises aadlikud) on algusest saadik haaratud intriigidesse ja kähmlustesse. Kuid peagi selgub, et seekord on mängus midagi enamat kui erinevate aadlike omavahelised arveteklaarimised, ohus on Impeerium ise.
Nagu esimeseski romaanis, on siin ohtrasti hästi kirjutatud võitlusstseene, seekord on aga lisatud tubli annus erootikat. Rohketele võitlus- ja armustseenidele lisanduvad ka ootamatud süzheepöörded.
Sellega on üheltpoolt tegu erootilise kallakuga seiklusulmega (mida on tõesti põnev lugeda), teiseltpoolt aga kirjeldatakse Ogranda maailma teist külge, millest esimeses romaanis sai vaid põgusa ettekujutuse. Ja tulemus on minu meelest viit värt.