Jutu tegevus toimub venemaal, 1993. aastal. Putshi ajal ja vahetult enne seda. Minategelaseks on keegi poliitik, parlamendisaadik, kelle kätte satub segastel asjaoludel yks veider kaust. Pärast pisukest deshifreerimist, kõlab kausta pealkiri järgmiselt: “Vladimir Lenini Hauatagune Elu”. Nimelt selgub, et vahetult pärast Lenini surma, tõid NKVD poisid kusagilt Tiibetist moskvasse mingid mungad, et nood Juhi keha balsameeriksid. Tänu noore ja kogenematu tõlgi veale, said mungad ylesande pystitusest pisut valesti aru, ja tegid muumia sellise, mis tegelikult ei olnudki.. noh, eriti surnud, või nii..
Idee sisuliselt sama mis Lazartshuki viis aastat varem kirjutatud jutus (kusjuures Lazartshukki ja Pelevinit, kes ka on midagi sel teemal kirjutanud mainitakse tekstis ära). Kui Lazartshuki Muumia oli selline, lustakas vormis tykk, siis käesolev peaks justkui olema tõsimeelne "poliitiline horror".
Ei olnud see lugu kuigi õudne, ei olnud idee kuigivõrd originaalne, ei olnud põnev ega huvitav. Ma ei saa _ikka_ veel aru, miks Stoljarovi heaks kirjanikuks peetakse.