Andrei Stoljarov

Ei, ei ümberjutustada, veel vähem kommenteerida, ma seda lugu ei suuda ega oska. Küllap siis pole vajagi!

Lugege!

Käimas on sõda... aeg ja koht on täpsustamata, aga detailide põhjal võib oletada, et tegu on tulevikuga... kuigi on võimalik ka alternatiiv- või paralleelmaailma juhtum!

Maailmas käib sõda... aga sõditakse maailma endaga. Sõditakse nekrosfääriga, mis vaikselt ja visalt laieneb inimasustusaladel... On oletusi, et nekrosfääris elavad mutantid, aga need ainult oletused... nagu need ikka tekivad, kui algandmed puudulikud on...

Sõjas on ka väejuhid ning üks neist – Patriarh – pole rumal. Tegelikult pole Patriarh väejuht sõna otseses tähenduses... Patriarh on selle osakonna juhataja, mis inimesi minevikku saadab...

Rängast sõjast tundub olevat üks pääsetee: tuleb saata sobivad inimesed minevikku, et need seal siis sulanduksid kokku sihtisikutega ajaloos. Jutu peategelane ongi Napoleon Bonaparte`i uus kehastus, kellel «organid» juba silma peal hoiavad... ei mingi sõjard ta pole, tavaline vallandatud ülikooli õppejõud. Kuid ega oluline polegi füüsiline ja mingi muu sarnasus, oluline on hoopis psühholoogiline sobivus ajaloolise isikuga...

Jutu sündmused algavad sellest hetkest, mil loo peategelane (see keegi Bonaparte) on kukkunud oma esimesse kordusesse, st. ta elab mingit lühikest perioodi oma elust uuesti läbi... Ta loodab Patriarhi organisatsiooni eest seda fakti varjata, kui «organid» korjavad ta kiirelt oma hoole alla...

Patriarh on muidugi suhteliselt mõistlik inimene, ta saab aru ka Bonaparte`i kõhklustest... enam veel, mingit käegakatsutavat tõestust ju nendest minevikumuutmise katsetest pole. Tõsi, on olemas mingi poolmütoloogiline Montezuma kiri, aga see on ka kõik...

Ning siis otsustavad mingid tegelased (Caligula, Hitler jne.) veel mässu korraldada...

Soovitan lugeda!!!