Kusagil, pannud mütsi lauale, laulab batko Shevtshjuk, tasa kitarri sõrmitsedes, et hoidku jumal, välja ei kostaks, oma laule-laulukesi "Mul antud roll" ja "Ära lase!"...
Milleks see lüüriline vahepala? Juhuslik uitühendus ajust läbilibisevate ajakanga lõnga kiudude vahel. Jutt lõepb nimelt samade sõnadega: "Ärge tulistage!". Kummaline aeg oli... Karmide pronks- ja plakatsõdurite aeg... ning koletsilike sihikujoont rihtivate pilkumatute marmorsilmade all sirutas kevadroheline noor rohi ennast läbi pragude betoonikamakate vahel... Luust ja lihast inimesed ei tahtnud sedapuhku enam tulistada. Ei vaenlasi, ei lihtsalt inimesi, ei kedagi teist või kolmandat... Tulistamiste aeg oli selleks korraks ümber.
Meie eest on stiilipuhas bioloogiline ulme, üsna tugeva seiklusliku teljega. Veel on see lugu kontaktist mõistusekandjate vahel.
Kindlasti tasub lugeda!