Kasutajainfo

Robin Hobb

5.03.1952-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

Romaanid:

arvustatud
  1. Assassin`s Apprentice (1995) [ 34 ] ( 4.647 )
arvustatud
  2. Royal Assassin (1996) [ 20 ] ( 4.55 )
arvustatud
  3. Assassin`s Quest (1997) [ 19 ] ( 4.579 )
arvustatud
  4. Ship of Magic (1998) [ 9 ] ( 4.222 )
arvustatud
  5. Mad Ship (1999) [ 8 ] ( 4.625 )
arvustatud
  6. Ship of Destiny (2000) [ 7 ] ( 4.571 )
arvustatud
  7. The Tawny Man I: Fool`s Errand (2001) [ 11 ] ( 3.818 )
arvustatud
  10. Shaman`s Crossing (2005) [ 6 ] ( 4.0 )
arvustatud
  11. Forest Mage (2006) [ 3 ] ( 4.0 )
arvustatud
  12. Renegade`s Magic (2007) [ 3 ] ( 3.333 )
arvustatud
  13. The Dragon Keeper (2009) [ 2 ] ( 5.0 )
arvustatud
  14. Dragon Haven (2010) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  15. City of Dragons (2012) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  16. Blood of Dragons (2013) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  17. Fool`s Assassin (2014) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  18. Fool`s Quest (2015) [ 1 ] ( 4.0 )

Lühiromaanid:

arvustatud
  1. Homecoming (2003) [ 4 ] ( 3.75 )

Jutud:

arvustatud
  2. Words Like Coins (2009) [ 1 ] ( 5.0 )

Kogumikud:

· Robin Hobb ·

The Tawny Man II: The Golden Fool

(romaan aastast 2002)

Hinne
Hindajaid
3
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (8)

Prints on lossis tagasi ja tegeleb koos kuningannaga riigi sise- ja välispoliitikaga (kihlumine Outislanderite pruudiga, Bingtown traderite delegatsioon ja muud jamad).

Fitz on printsi salajane õpetaja Skill alal ja üritab samal ajal lahendada muid jamasid: organiseeritud Wit revolutsionäärid, kasupoeg Hap armuelu, päristütar Nettle öised terroriseerimised Skilli abil läbi une, Fooli kapriisid, printsile skillimise kaaslaste leidmine jne.

Raamat on sama hea, kui eelminegi. Pole veel täielikult läbi loetud, kuid hindes kahtlust ei ole.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle on igatahes Hobbi teosed väga hästi sobinud ja samuti on see ka Golden Fooliga... Kõik mida K.R. eelnevas arvustuses ütleb selgitab lühidalt ära mis toimub, kuid õnneks pole kõik nii lihtne nagu pealtnäha paistab.

Lugu lisab veelgi müstikat Narri(Fool) arvele, kuid ehk aitab meil ka tema varasemaid tegusid mõista. Muidugi läbivad ka ülejäänud karaktereid olulisi muudatusi.

Selle teose lõpetamine tõi minusse igatahes tahtmise mõtiskleda elu üla ja mõelda, mida Fooli`s Fate kaasa toob...

Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb oma tavalisel kõrgel tasemel. Jätkub juba Farseeri - triloogiast tuttavate Fooli, Fitzchivalry, Kettrickeni, Chade ja teiste saaga. Põhihädaks tundub olevat, et erinevalt eelmistest, Farseeri ja Liveship Tradersi sarjadest, ei ole siin korralikku pahat tegelast, kes kangelasi kolm köidet kiusaks, et siis lõpus väärilise kättemaksu ohvriks langeda. Piebaldid ei anna kuidagi Regali või Kyle`i taolist kaabakat välja. Maailma kõige ebausutavam salamõrtsukas Fitz saab nendega isegi enda kohta liiga kergesti hakkama. Aga raamat on täitsa huvitav sellest hoolimata, et Hobbil õnnestub 700 lehekülge sisuliselt mitte millestki pajatada, sest maailm, kus kõik see tegevus toimub, on huvitav. Lõpus jäi kõik parajalt pooleli, ilmselt on kolmandas osas lõpuks ometi korralikku madinat oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.

Aga muidu mulle meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Sarja viiendast osast ei maksa erilisi üllatusi oodata, ja ega Hobb väga ei üritagi siin millegagi rabada. Eelmisest osast (Fool’s Errand) on Golden Fool muidugi hoogsam ja põnevam, ent avatriloogiaga võrreldes ikkagi tömbim. Seiklus- või intriigiromaanina jääb Golden Fool kuidagi paigaltammuvaks ja tuimaks, sündmustikus pole kuigi palju teravust ega järske pöördeid. Romaanil näikse puuduvat fookus, käib mingi ebaoluline sahmerdamine mida saadab Fitzi pidev hädaldamine ja ohkimine.

Hobb ei jäta kasutamata ainsatki võimalust Fitzi mõtiskluste edasiandmiseks. Vestlustes võib Fitz paari lause vahel terve lehekülje jagu triviaalselt mõtiskleda, Fitz nämmutab vahest ilmselgete asjade üle nii ja pikalt, ja teeb lausa tigedaks, et autor lugejat idioodiks peab. Romaani mahukusele annavad lisaks Fitzi sisemonoloogidele oma kaaluka panuse ka üsna pikad soengute ja rõivaste (eriti kleitide) kirjeldused. Juhtub toimuma mõni bankett või delegatsioonide kohtumine, siis asub Fitz kohe huviga daamide kleite vaatlema.

Fitz on 35-aastane, ta peaks olema siis selline elukogenud salaagendi ja kangelase minevikuga karm tüüp aga minule jäi temast mulje kui pabistavast ja vooruslikust vanatüdrukust, kelles kõik, mis turvalise heegeldamise juures eemale kisub tekitab paanikat. Kohati on Fitzi reageeringud ja käitumised 100% naiselikud, tal on kombeks turtsuda, haavuda ja pidevalt pabistada. Vahel on ta nii naiivne, et ei suuda läbi näha Fooli või mõne muu tegelase kõige lihtsamaid kavaldamisi. Naiselik on tema suhtumine intiimvahekorda Jinnaga („oh, kas see nüüd ikka oli õige et me nii tegime ja mis nüüd küll saab, sest tegelikult ma ei armasta ju teda…”); naiselik on tema solvumine Starlingi peale ja eriti naiselik on tema konfronteerumine Fooliga („võta teatavaks, et ma ei kavatse sinuga kunagi magada!”) ja sellele järgnev kahetsemine. Kui selgub, et Foolil oli palavik, siis lahvatab Fitzis emainstinkt, ta on kohe nõus kõike andestama ja vaata et poetab veel pisaragi. Fitz on pidevalt millegi pärast „šokeeritud”, ta „süda kukub saapasäärde”, ta on „hirmunud”, tal „tõuseb klomp kurku”, ja kaks korda „valguvad tal silmad pisaraid täis”.

Intriigide keskmes on väidetav piebaldite vandenõu, kuid hoolimata Fitzi ohkimistest ei tundu see maamatside konspiratsioon Farseeride troonile kuigi ohtlik. Veidi huvitavamad on Farseeride suhted Bingtowni ja Outislandite rahvaga – poliitilised intriigid ja seosed antiikse loherassi aretamisega. Intriigide pingestamisega Hobb aga eriti ei kiirusta. Nii kui tekib mõni teravam olukord sumbub tegevus ruttu tagasi Fitzi eraellu, et ta saaks jälle pikemalt heietada, pabistada ja hädaldada oma raske elu üle. Ilmneb tema võimetus sotte sirgeks rääkida või üldse mingeid olukordi enda kasuks lõpetada.

Ma ei taha autoriga vaielda – võib ju vabalt olla selline äpu ja hädine salamõrtsukas – aga ma miskipärast arvan, et Fitz on autoril sellisena tahtmatult välja kukkunud; et ta on üritanud kirjeldada hoopis teistsugust tüüpi. Romaani peamine häda on aga siiski sündmustevaesus, igavus, venitamine ja mingi üldine läilasus. Kui saab selgeks, et kogu lugu – niipalju kui seda üldse ongi – laheneb alles järgmises osas, kui Dutiful peab lohejahile minema, siis on ju selge, et selles osas enam midagi olulist ei juhtu. Otsade sõlmimiseks kulub aga veel ca 300 lk tuututamist ja magedat suhete silumist Old Blood rahvaga.

Teksti loeti inglise keeles
Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud)

(tegu ei ole müüriga, tegu on väga pika majaga...)

Probleemide korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2017
juuli 2017
juuni 2017
mai 2017
aprill 2017
märts 2017