Kasutajainfo

Robin Hobb

5.03.1952-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robin Hobb ·

Ship of Destiny

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Ship of Destiny on Liveship Traders triloogia viimane osa. On meeldiv näha fantasy-kirjanikku, kes suudab oma saaga mõistlikult ära lõpetada. Isegi selline kirjanik nagu George R.R. Martin on suutnud vajuda lõppematute tuhandeleheküljeliste köidete sohu, Jordanitest või Goodkindidest rääkimata. Ship of Destiny lõpetab seeria kenasti ära, ent jätab siiski piisavalt ainet edaspidiseks. Hobb alustab ju kuuldavasti uut seeriat, mis võtab aset samas maailmas, ent on muidu esimese, Farseeri triloogia, jätk.

Ship of Destiny on huvitav ja kaasakiskuv raamat. Hobbi suurepärane kujutlusvõime tuhmumise märke ei anna -- ta maailm on endiselt särav ja mitmepalgeline, täis fantastilisi elemente mis Hobb on suutnud käegakatsutavaks manada. Ka Hobbi karakterid on endiselt kõrgetasemelised. Need on inimesed, kelle käekäigust lugeja hoolib. Syzhee on hoogne ja põnev.

Siiski, viit päris välja ei vedanud. Esiteks olid paar tegevusliini ülearused -- eriti see, mis puudutas Companion Serillat. Ka Vestritite matriarhide tegevused Bingtownis olid liiga pikaks venitatud. Ärritav oli ka see, et igale tegevusliinile pühendas Hobb umbes 20 lehekülge -- ja siis hüppas järgmisele. Just kui näiteks Malta oli pea-et uppumas saime me kuulda hoopis tema venna Wintrow seiklustest teises maailma otsas, Malta juurde mindi tagasi 100 lk pärast. Raamat pole aga mitte telefilm, mille katkestad just kõige põnevama koha pealt, et reklaami näidata. Nii tuli natuke seebine maitse suhu. Mulle ei meeldinud ka piraat Kenniti saatus -- see oli kuidagi põhjendamata deus-ex-machina hõnguline, ning Malta ja ta armastatu Reyni muutumine oleks samuti vajanud ettevalmistavaid vihjeid. Samuti oli ebaühtlane see, et esimestes raamatutes olid põhitegelased Althea, Wintrow ja Kennit, siin aga olid nad kuidagi lahjendatud, jättes huvitavaima tegelaskuju au Maltale. Aga lohe oli tore. Igatahes oli kena lugemine -- kuulub kindlasti fantasy paremikku.

Teksti loeti inglise keeles

Viimane osa oli minu arust piisavalt hästi välja peetud, et head hinnet väärida. Tegevusliinide paljususe osas aga olen Milady-ga nõus: oleks võinud teost veidi teist moodi üles ehitada.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas ja viimane osa Elavlaevade sarjast. Kusagil umbes 400 lk. paiku tekkis tugev tahtmine kogu tellis nurka visata, sest kogu asi hakkas konkreetselt jamaks minema. Meremaod, Althea Vestriti ja Brashen Trelli suhe, maniakaal - depressiivse elavlaeva Paragoni jonnimine ja laastatud Bingtowni üle vaidlevad endised rikkurid ja ärakaranud orjad tekitasid midagi okserefleksi sarnast. õnneks on Robin Hobb siiski piisavalt tugev kirjanik, nii et igavamad stseenid vaheldusid märksa huvitavamatega. Kogu see mere ja laevade teema annab muidugi päris hea võimaluse valgustada lähemalt mereröövlite elu ja kirjeldada päris detailselt vägevaid merelahinguid. Lõpu poole dünaamilisuse tingis muidugi vajadus hakata otsi kokku tõmbama ja seetõttu on raamatu teine pool, eriti päris lõpp, märksa huvitavam kui näiteks terve teine köide. Eelnevalt ühest eelnevast arvustajast mina siin mingeid olulisi stseene, mis ühendaksid maagilist ja karget Farseeri - sarja lopsaka, värvikireva, aga pisut igava Elavlaevade sarjaga ei leidnud. Üks, käesoleva sarja seisukohast täiesti mõttetu seik siiski oli, kus keegi tegelastest mainib teistele, et Farseeri sarja finaaliks olnud suurte kivist lohede elluärkamine oli täiesti ajutise iseloomuga nähtus. Ega kolmandat osa esimesest ja teisest kuigi palju eraldada ei saagi, nii et kes niikaugele on lugenud, loeb ka ilmselt selle. Hinne neli on antud Robin Hobbi suurepärase jutustamisoskuse eest, fantaasia saaks seekord kolme.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja nii ootamatu lõpetus oli positiivne yllatus. Kangelanna esimeses raamatus ("The Ship of Magic") alanud quest võita tagasi nii õiglaselt talle kuulunud laev, ei lõppenudki nii lihtsalt, nagu ortodokseid questikaanoneid yle tarbides oletama hakkad. Mida rohkem ja mida yletamatumaid tõkkeid kangelaste teele kuhjatakse, seda tõenäolisem on vapustav õigluse võit viimastes peatykkides. Hobb on, jumal tänatud, täiskasvanum, ning Althea-loo lahendus on lihtsalt mõnus. Paha kangelane sai kyll kahjuks surma, aga vähemalt ei juhtunud see mingi meeletult moraliseeriva ebatõenäoliste syndmuste kokkukuhjumise käigus, vaid lihtsalt kogemata. On sydantkosutav kogeda, et autor arvab nagu antud lugejagi, et peakangelane võib suvalise lahingurüseluse käigus surmavalt haavata saada nagu iga teine lihtsurelikki.Sarja esimesi raamatuid lugesin naudinguga, viimaselt kartsin, et lõpplahendus võib oma etteaimatavusega üldmulje rikkuda. Õnneks seda ei juhtunud, laevade sari oli tasemel lõpuni välja.
Teksti loeti inglise keeles

Nii ... kõigepealt teeme ühe asja selgeks: Althea on ikka eriliselt mõttetu ja isekas bitch, kellele ma Ronica asemel ei usaldaks ühtegi perekonna asja, ilma, et keegi tal üle õla ei vaata. Kirjanik on ilmselt katsunud kogu triloogiat kirjutada traditsioonilise fantaasiajutu võtmes, kuid välja tuli midagi sootus jubedamat -- Althea, kellel tegelikult pole mitte ühtegi head põhjust laevale, on seda millegipärast enda omaks hakanud pidama -- mitte perekonna jaoks, vaid ENDA jaoks. Enamgi veel -- kuigi Bingtownis on orjapidamine keelatud ei tule talle pähegi, et Vivacia on samuti indiviid ja omab äkki enda nägemust asjast. Selline asi ajas kogu jutu vältel sita keema. Selliseid tegelasi ei tohi idealiseerida. Nagu "Tom ja Jerry" multikas lootsin ma alati, et hiir saaks tappa ootasin ma siin kannatamatult et tibi oma vitsad saaks. Asjatu lootus.

Phuh. Nüüd on see siis südamelt ära. "Ship of Destiny" on seega siis triloogia kolmas raamat ja samal ajal ka neist kolmest kõige parem. Seega hindeks neli, kuna see on neist kolmest ka ainuke, mida ma ei pidanud vägisi hambad tangis läbi närima. Loomulikult on ka see tarbetult liiga pikk, kuid vähemasti oli proua aru saanud, mis kohad imevad ja neist vähem kirjutanud. Suur tänu!

Hobbil on kirjanikuna üks suur viga. Tal on raamatus ainult üks tegelane. Jah, ma saan aru, et nimesi on rohkem, kuid millegipäast mõtlevad ja tegutsevad tegelased alati sarnaselt. Tõeliselt suurepärasesse stoorisse on ta pannud erakordselt kahedimensionaalsed tegelased. Põhjus on ilmset ka ilmne -- kui Farseeri sari baseerus ühel indiviidil, siis see triloogia toetub tervele laiemale jutuliinile. Hobb arendas stoori kenasti välja, kuid unustas selle sisse meeldejäävaid karaktere sokutada. Sellepärast teeme talle suure häbi-häbi. See kumab muide läbi ka pisut teise nurga alt -- nimelt tegelased, kelle kõrval lauajalg on intelligentsuse kehastus, muutuvad paugupealt Mensa klubi liikmeteks, kui stoori seda nõuab. Miks nad ei võiks kogu aeg nii nutikad olla?

Kokkuvõtteks -- ärge pange mu vingumist väga tähele. Triloogia on lugemist väärt, kuid varuge kannatust. Ma vingun peamiselt rakendamata jäänud potentsiaali pärast.

Teksti loeti inglise keeles

Nisiis, lõpp ei olnud etteaimatav... õnneks

Ning üks asi, millest ma ikka aru ei saa.. kas Amber ja Fitzi lugude Fool on sama isik?? (kas Paragornist sai Fitzi puust kehastus?)

Teksti loeti inglise keeles
Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud)

(tegu ei ole müüriga, tegu on väga pika majaga...)

Probleemide korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2017
september 2017
august 2017
juuli 2017
juuni 2017
mai 2017

Autorite sildid: