Robin Hobb

Ship of Destiny on huvitav ja kaasakiskuv raamat. Hobbi suurepärane kujutlusvõime tuhmumise märke ei anna -- ta maailm on endiselt särav ja mitmepalgeline, täis fantastilisi elemente mis Hobb on suutnud käegakatsutavaks manada. Ka Hobbi karakterid on endiselt kõrgetasemelised. Need on inimesed, kelle käekäigust lugeja hoolib. Syzhee on hoogne ja põnev.

Siiski, viit päris välja ei vedanud. Esiteks olid paar tegevusliini ülearused -- eriti see, mis puudutas Companion Serillat. Ka Vestritite matriarhide tegevused Bingtownis olid liiga pikaks venitatud. Ärritav oli ka see, et igale tegevusliinile pühendas Hobb umbes 20 lehekülge -- ja siis hüppas järgmisele. Just kui näiteks Malta oli pea-et uppumas saime me kuulda hoopis tema venna Wintrow seiklustest teises maailma otsas, Malta juurde mindi tagasi 100 lk pärast. Raamat pole aga mitte telefilm, mille katkestad just kõige põnevama koha pealt, et reklaami näidata. Nii tuli natuke seebine maitse suhu. Mulle ei meeldinud ka piraat Kenniti saatus -- see oli kuidagi põhjendamata deus-ex-machina hõnguline, ning Malta ja ta armastatu Reyni muutumine oleks samuti vajanud ettevalmistavaid vihjeid. Samuti oli ebaühtlane see, et esimestes raamatutes olid põhitegelased Althea, Wintrow ja Kennit, siin aga olid nad kuidagi lahjendatud, jättes huvitavaima tegelaskuju au Maltale. Aga lohe oli tore. Igatahes oli kena lugemine -- kuulub kindlasti fantasy paremikku.

Nii ... kõigepealt teeme ühe asja selgeks: Althea on ikka eriliselt mõttetu ja isekas bitch, kellele ma Ronica asemel ei usaldaks ühtegi perekonna asja, ilma, et keegi tal üle õla ei vaata. Kirjanik on ilmselt katsunud kogu triloogiat kirjutada traditsioonilise fantaasiajutu võtmes, kuid välja tuli midagi sootus jubedamat -- Althea, kellel tegelikult pole mitte ühtegi head põhjust laevale, on seda millegipärast enda omaks hakanud pidama -- mitte perekonna jaoks, vaid ENDA jaoks. Enamgi veel -- kuigi Bingtownis on orjapidamine keelatud ei tule talle pähegi, et Vivacia on samuti indiviid ja omab äkki enda nägemust asjast. Selline asi ajas kogu jutu vältel sita keema. Selliseid tegelasi ei tohi idealiseerida. Nagu "Tom ja Jerry" multikas lootsin ma alati, et hiir saaks tappa ootasin ma siin kannatamatult et tibi oma vitsad saaks. Asjatu lootus.

Phuh. Nüüd on see siis südamelt ära. "Ship of Destiny" on seega siis triloogia kolmas raamat ja samal ajal ka neist kolmest kõige parem. Seega hindeks neli, kuna see on neist kolmest ka ainuke, mida ma ei pidanud vägisi hambad tangis läbi närima. Loomulikult on ka see tarbetult liiga pikk, kuid vähemasti oli proua aru saanud, mis kohad imevad ja neist vähem kirjutanud. Suur tänu!

Hobbil on kirjanikuna üks suur viga. Tal on raamatus ainult üks tegelane. Jah, ma saan aru, et nimesi on rohkem, kuid millegipäast mõtlevad ja tegutsevad tegelased alati sarnaselt. Tõeliselt suurepärasesse stoorisse on ta pannud erakordselt kahedimensionaalsed tegelased. Põhjus on ilmset ka ilmne -- kui Farseeri sari baseerus ühel indiviidil, siis see triloogia toetub tervele laiemale jutuliinile. Hobb arendas stoori kenasti välja, kuid unustas selle sisse meeldejäävaid karaktere sokutada. Sellepärast teeme talle suure häbi-häbi. See kumab muide läbi ka pisut teise nurga alt -- nimelt tegelased, kelle kõrval lauajalg on intelligentsuse kehastus, muutuvad paugupealt Mensa klubi liikmeteks, kui stoori seda nõuab. Miks nad ei võiks kogu aeg nii nutikad olla?

Kokkuvõtteks -- ärge pange mu vingumist väga tähele. Triloogia on lugemist väärt, kuid varuge kannatust. Ma vingun peamiselt rakendamata jäänud potentsiaali pärast.

Ning üks asi, millest ma ikka aru ei saa.. kas Amber ja Fitzi lugude Fool on sama isik?? (kas Paragornist sai Fitzi puust kehastus?)