Robin Hobb

Kui triloogia kaks esimest osa, Assassin`s Apprentice ja Royal Assassin moodustavad küllaltki kompaktse terviku kaht raamatut läbiva ühise tegevusliiniga, siis Assassin`s Questi alguseks ollakse n.ö. "back on square one". Kroonprints on läinud kuningriigist ära kaugele mägismaale, et otsida Punaste Laevade vastu abi salapärastelt Elderlingidelt, kes legendide kohaselt olevat kuningriiki kord varem sarnases olukorras aidanud ja lubanud vajaduse korral jälle appi tulla. Kroonprintsi äraolekul on tema vastik noorem vend vana kuninga teelt kõrvaldanud, kroonprintsi tagaselja surnuks kuulutanud ja ise valitsema hakanud, paisates kogu kuningriigi sellega tähelepanuväärsesse kaosesse. FitzChivalry, triloogia peategelane, kes kogu loo senise käigu jooksul on olnud tema peamine takistaja, on kõigi arvates surnud. Sellisest seisust alustades tuleb tal asjad jälle õigeks seada - tuua tagasi tõeline kuningas, puhastada kuningriik Punastest Laevadest, päästa maailm jne. jne.

Kogu seda protsessi kirjeldab Robin Hobb niisuguse meisterlikkusega, et lugedes võtab heameelest lausa pisara silma. Selle asja headuse kirjeldamiseks ei leia lihtsalt sõnu, kuigi olen neid juba nädal aega otsinud.

Ka on Quest kogu triloogiast minu meelest kõige "fantastilisem", s.t. kahe esimese osaga võrreldes sisaldab rohkem fantasy elemente. Eriti tahaks esile tõsta mõnusalt originaalset "draakoniteooriat".

Kes selle raamatu - ja Farseer`i triloogia üldse - lugemata jätab, jääb minu arvates ilma suurepärasest lugemiselamusest, olgu ta siis ulmefänn või mitte.

Veel norin selle kallal, et Hobb nagu poleks aru saanud, miks Farseeri sari nii hea on. Kui ta arvas, et lugejat huvitavd eelkõige taidumine ja draakonid, siis ta eksis. Farseeri sari on hea eelkõige siin sisalduva klassikalise tragöödia pärast. Fitz, kellele autor lausa sunnib kaasa elama, on kangelane, kelle loomulik püüdlus isikliku õnne poole on võimatu, kuna tema lojaalsus kuningale välistab kõik muud lojaalsused. Kuidas ta ka ei püüaks, on tema tee silutada teed teistele (keda ta armastab) ja jääda ise tagasitõmbunud erakuks. Just Fitzi enda suhted Molly, Starlingi ja Narriga, tema katsed eraldada kuidagi võitlusest kuningriigi eest oma tee, on need mis seriaali ilmestavad ja hinge annavad. Kui kellegi hingerahu (ja õnn?) saavad peituda ainult kannatustes, loobumistes ja eneseohverdustes, siis Fitz see kangelane on.Kolmandas osas aga keskenud Hobb ikka liiga palju rakendusliku taidumise manuaalile, ning maksab tarbetult lõivu tavafantasy atribuutikale (draakonid).

Kohati kaldub autor ka liigsesse kirjeldamisesse ja jutustamisesse, otsekui peljates sündmusi hoogsamalt arendada. Siiski, siiski, ei tõuse ka minu käsi alla "viie" hindmast. Urisen küll, ent viimased kümmekond lehekülge... Jah, just niimoodi võiks üks väga hea triloogia lõppeda!

Nagu sai juba eelmiste osade puhul öeldud, tuleks naisautoritel (enne sõjaväeteenistuse läbimist?) ära keelata meespeategelasega romaanide kirjutamine. Fitz on just täpselt nii palju kangelaslikult mehine või mehiselt kangelaslik nagu kööginoaga rahvarohkes kohas ringi tormav hüsteeriline tütarlaps.

Kõigi võluvõimetest rääkivate juttude puhul ähvardab autorit oht ära unustada, milleks ta tegelased pidid võimelised olema. Hobb on siin pigem tüüpiline kui erandlik. Ja ma ei mõtle võluvõime all seda, kuidas Fitz mõõga püksisäärde peidab ja pool lehekülge hiljem maha kükitab saapapaela siduma. Rohkem seda, kuidas ta tajub kõiki elusorganisme (peale sepistatute) enda ümber umbes kuni poole kilomeetri kaugusel sumiseva sääseni, aga paraku kaob see oskus ära, kui oleks vaja kindlaks teha, millise ukse taga keegi varitseb ja millise taga mitte.

Jätan endale ruumi hinnet alla võtta, kui ma peaksin kunagi kolmandikust kaugemale jõudma. Õnneks puudub edasilugemiseks küll vajadus ja ausalt öeldes ka soov.

Eelnevaid arvustusi vaadates tundub Musta Kassi oma mulle kõige mõistetavam. Kui mõelda Hobbi populaarsuse peale kohaliku ulmefändomi seas nii 10-15 aastat tagasi, siis tundub see aja möödudes järjest arusaamatum. Võimalik, et üheksakümnendatel aastatel ingliskeelses maailmas kirjutatud fantasy oligi suures osas sellisel määral klišeedest kubisev ja kopitanud kaanonite järgi vormitud, et Hobbi stiil ning maailmakäsitlus tundusid kuidagi värsketena. Pean nõustuma, et Hobbi loodud maailm mõjub (eeskätt maagia osas) tõesti omalaadselt. Autori stiil on aga paraku lugemiseks päris ebameeldiv-aeglane, veniv, emotsev. Minakangelasest Fitzist püüab autor igal võimalusel tööstuslikus koguses pisaraid välja pigistada ja, nagu eelarvustajadki on maininud, on raske ette kujutada, kuidas küll kuninglik assassin saab selline käpardlik emopoiss olla. Lisaks mõjub kogu see taotluslik traagika kuidagi üle võlli keeratult ja üledramatiseeritult.

Positiivset on muidugi ka. Eelarvustajate mainitud lõpplahendus ja üldse romaani paarkümmend viimast lehekülge, kus tegevus toimub hoopis teises tempos. Maagia, nagu öeldud, on omanäoline. Ja mõned tegelased, nagu mõistatuslik võõrolend Narr või hunt Öösilm. Nii et "3" tuleb pluss taha, aga "4" ma sellele romaanile hindeks anda ei suuda, lugemiselamus oli selleks liiga vaevaline.

Kokkuvõtteks: uurisin veidi oma vanu Baasi arvustusi. 11. septembril 2009, pea seitse aastat tagasi, olin "Kuningliku salamõrtsukat" hinnanud "viiega" ja kirjutanud arvustusse järgmist:

"Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata."

Raske on meenutada, mida tookord mõtlesin, sest 6-7 aastat on väga pikk aeg. Igatahes praeguse seisuga mulle Hobb siiski väga ei meeldi ja ilmselt rohkem ma ta loomingut ette ei võta. Vähemalt on see kummaline, poole elu peale veninud lugemiskogemus minu jaoks nüüd lõpusirgele jõudnud.