Üksjagu imelik tekst, nii kirjanduse kui ulme seisukohast. On kaks tegevusliini, mõlemad päevikuna edasi antud. Koolitüdruk Vika tutvub 30-aastase abielus advokaadi Viktoriga, armub temasse ja nad alustavad salajast kooselu. Teises päevikus räägib noor filoloog Andrei Letov, kuidas saatus viis ta kokku ühe kuulsa selgeltnägija ja nõia D’ga. Letovi ja D vahel kujuneb umbes nagu Holmes’i ja Watsoni suhe. D on otstast lõpuni täiesti müstiline inimene, pärit moldova vürstisoost, tal on verdimev nahkhiir ja ta tõesti näeb ja teab praktiliselt kõiki asju. Jääb vaid oodata, millal need kaks liini ristuvad. Ja nad ristuvadki, nimelt lähevad lõpuks Vika ja Viktor selgeltnägija juurde, et oma armastusest lahti saada... Sellele dramaatilisele sammule on loomulikult nii mõndagi eelnenud, millest siis lühiromaan pajatabki.
Imelikuks teeb teksti asjaolu, et umbes poole peale pole veel üldse selge, milles on konkreetse loo intriig ja põhjus. Huvitav on küll. Tuleb tõdeda, et Burkin on siin kõik peensusteni läbi mõelnud ja alustab tegelikult täpselt õigest kohast. Üldiselt on siiski nii võimas lugu, et paar päeva pärast lugemist ei jää muud kui “viis” panna, ehkki alguses mõtlesin “neljaga” piirduda. Jääb meelde ja mällu ja niisama lihtsalt see lugu juba ei unune.