Kui mitte Strugackid, siis Bulgakov on see, kes istub paljudel vene noorema põlve autoritel pea kohal ja sunnib end jäljendama. Minu meelest läheb aga Burkin sürrealismiga liiga kaugele. Kiita üht-teist muidugi on; eelkõige seda, kuidas autor suure absurdi ja segadusega alustades loo käigus niidid lõpuks kokku põimib. Muidu on see lühiromaan aga ülelobisetud ja ületunnetatud. Sisukokkuvõttega ei hakkaks end vaevama: eks see üks lunastuse lugu ole. Ent kangelasele kaasaelamise asemel tekitas minus ahastust pigem autori valitud meetod ja stiil. "Kolmele" peaks ka miinuse sappa lisama.