Ma ei imestaks, kui kõnealuse teksti puhul leiaks see või teine arvustaja varjatud "sügavusi" või "tähendusrikkaid" ridade vahele kirjutusi, vms. Kui jutu viimast lõiku lugeda filosoofiliseks ivaks, siis ei mõista ma, miks selle pähe pakutakse triviaalset käibetõde, mida isegi siil peaks teadma.
See on üks selline venelaste weird tale, milliseid on mulle elus vast kümmekond ette sattunud. Grin on nendest (minuteada) vanim ja ehk ka värskeim... võib-olla ka jaburaim. Andestatagu mulle see kirjanduslooliselt võib-olla maotu teooria, kuid minu jaoks on see omaaegse (Krõlovi) valmide suuna edasiarendus läbi deliiriumi. Ja sügava mõtte leidmiseks tuleb neid ka lugeda kolmandal päeval, kui rosinad saiast minema lendavad ja taburet jala peale kuseb...
(Grinil on ka väga armsaid tekste, aga need ei ole ulme... kuigi - kontrollides - osa on Baasis olemas.)
Üks mees mängib antikristust, s.t. muudab viina veeks. Kanamunadest võtab kuldmünte välja, laseb end maha ja teeb muid sarnaseid sigadusi. Keegi ei saa aru, miks. Selline on vist vene hing.
Mulle kohati tekst meeldis, kuigi jutu mõte jäi suhteliselt arusaamatuks. Tõesti tundus olevat Krõlovi valmide edasiarendus, kuna sellega üritati seletada tuntud käibetõde. Nõrk kolm.
Mõte ei saa kuidagi arusaamatuks jääda. See "võibolla tahtis ta midagi enamat" on jutus kah omaette lausena sees ja puha. Grini parematele jääb paraku üksjagu alla, aga üldiselt loetav jutt.
Tahtis ta midagi enamat või mitte. Igaljuhul oli mõttetu kõrtsmikku, pagarit ja mune müüvat vanamutti oma võimetega kiusata. Oleks ju võinud teha midagi asjalikumat, millest kõigile kasu oleks olnud.
Võib öelda, et armastus viib mehe kaevu. Või siis sellel juhul püstoli ette. Armumine ajab segi ja teeb mehest antikristuse, nagu Taivo Rist siin mainis ennem. See segaduse näitamine ja lõpus inimeste mõne pahe välja näitamine teatud nurga alt ei saa siiski vast soovitud hinnet. Vahel on segast jutukes mõnus lugeda, kuid kahjuks ei leidnus seekord siin isegi kirjutamise, rääkimata siis veel tõlkimise mõtet.
Mõnusalt kirjutatud aga jabur. See kes munadest kuldmune välja tõmbab ja viina veeks muudab, ei nuta seepärast, et mingi kõõm ta maha jätab, veel vähem kõmmutab ta endale kuuli pähe. Aga noh, veneliku tragikoomilise humoreskina käras küll.
