Järjekordne jutt teemal "Ruumiaugud". Sinna sisse kukkunud maanduvad mingis päikesevabas, kuid helendava taevaga kõrbes. Kõrb on iseäralik veel selle poolest, et seal leidub piirkondi, kus muist indiviide suudab materialiseerida unes nähtavaid esemeid. Kohalik fauna-floora meenutab pigem "Stalkeri" Tsooni asukaid. Lõputuna näiv kõrb on jagatud vanemate olijate vahel nn feoodideks, kus oludega kursis olev nn feodaal äsjasaabunud väikeste oaasikeste vahel ära jaotab. Tahad, kasvata vilja -- tahad, ära kasvata, aga siis ka mingeid materiaalseid esemeid feodaali poolt ei kingita. Kuna esemete max "säilivusaeg" on paar aastat, siis mingeid illusioone ilma feodaalita kõrbes ellujäämiseks ei teki. Selline eluviis on kestnud juba teadmata kaua, kui tuleb murrang -- üks feodaal püüab teised ühendada endale alluvaks kuningriigiks.
Kuidagi masendav tunne jäi -- tee või ära tee, ole või ära ole, aga elu nõiarattast pole sul pääsu. Isegi feodaali -- selle tingliku nimetuse all ei tule muidugi mitte mõista keskaegset lossihärrat -- elu koosneb üksluistest ja ühtesoodu monotoonset tegevust täis päevadest. Inimene on vaid liivatera kõrbes, kelle saatusel pole rohkem tähtsust, kui tõelisel liivakübemel.