On sygis ja ööd lähevad kylmemaks. Soojustrassi katva betoonplaadi pealt vastu hommikut minema pekstud prygikastilumpen Egor komberdab hambajäänuste plagisedes mööda tänavat ja proovib uksi - äkki saab kusagile sooja. Kõik uksed on lukus. Naabruses paiknevas taarapunktis töötava Ivani "eksperthinnangul" on Egorile elada jäänud nii umbes nädal. Võibolla poolteist. Seni on veel hing (kui nii võib öelda) sees ja mõne aja pärast jõuab komberdav Egor mingite autovrakkide juurde kus tal õnnestub väike lõke yles teha. Äkitsi laskub selgest hommikutaevast alla mingi helendav gaasipilv! Egor hingab seda gaasi sisse.. ja mehe pilk muutub äkitsi selgemaks.
Selliseid pilvekesi maandus, nagu hiljem selgub, yle terve maakera. Arvatavasti on tegemist maaväliste jõudude poolt kingituseks saadetud nanorobotitega. Need nanorobotid ravivad inimestes kõikvõimalikke haigusi.. ja mis kõige olulisem, soodustavad ajutegevust. Kõigi maakera elanike IQ tõusis hoobilt nii umbes 30-40 pygala võrra!
No kurat. Jälle selline lugu kus kangesti tahaks autoriga polemiseerida aga siin ei saa seda hästi teha, ilma et liigpalju jutu sisust välja peaks lobisema. Yhest kyljest on siin tegemist eriti tyypilise Gromovi jutuga - must, julm, lootusetu ja mõtetu maailm, ja kui sa arvadki et äkki läheb paremaks siis seda halvem sulle. Selliste emotsioonide edasiandmises ei ole Gromovile võrdset. Braavo.
Teisest kyljest võtab autor minu arust sedapuhku kätte ja jalutab "maailma ylesehituse mõningate puuduste" eksponeerimisel sirge seljaga lati alt läbi. Ivani sõnades edasi antud autori väidetele vastuargumentatsiooni leidmine on sedavõrd lihtne et natuke piinlik hakkab. Kui inimeste ja yhiskondade toimimisloogika oleks nii lihtne nagu autor siin jutus näib arvavat, siis oleks maailm katastroofiliselt teistsugune. Teisest kyljest jääb alati võimalus et mul on järjekordselt õnnestunud autori "sõnumist" valesti aru saada.