Loo peategelane, Vissarion Shpõn, töötab valitsuse kullerteenistuses. Vissarion on tubli ja kohusetruu. Ylemused peavad temast lugu ja tema kanda jäävad kõik raskemad ning olulisemad ylesanded. Vissarionile ei meeldi kosmoselennud kuid talle meeldib olla oma ala tunnustatud proffessionaal ning see et teda kõrgelt hinnatakse. Järjekordne ylesanne viib Vissarioni primitiivsele, humanoidsete hõimudega asustatud planeedile. Liiga diplomaatilise missioon yritab seal kohalike sõjakas-neoliitiliste hõimude vahel rahu sõlmida. Läbirääkimisi peetakse teadagi läbirääkimiste laua taga ja selleks et kõik hõimupealikut seal ennast võrdsetena tunneksid, oleks hea kui see laud oleks ymmargune. Vissarioni ylesandeks ongi õigeaegselt kohale toimetada vägev, ymmargune, tammepuust laud.
See jutt oleks väärinud natuke paremat algust! Loo töötamiseks vajaliku kerge, natuke humoorika meeleolu loomine on Gromovil sedapuhku ilmset eneseyletamist nõudnud. Seetõttu tunduvad esimesed paar lehekylge kuidagi liiga "pyydlikud". Sealt maalt kus Vissarion tollel planeedil kanna maha saab läheb asi ilusasti käima ja edasi aina paremaks ja paremaks. Kulmineerudes sellise mõnusa lõpupuändiga et suunurgad venisid kuklasse.
Jutt on väljas autori kodulehel.