Vedeleb teeserval suur kivilahmakas ja igavleb. Vana semu raisakull ei ole täna tema peale istuma lennanud, vaid tiirleb koos teiste endasugustega taamal paistvate linnatornide kohal. Kyllap on linnas jälle kismaks läinud..
Kivi, nagu arvatagi võib, ei ole mitte lihtsalt kivi vaid kiviks moondatud kangelane. Või siis kiviks moondatud kangelane kes enne seda oli kangelaseks moondatud kivi, kuidas kellelegi just rohkem meeldib. Kangelaseks tagasi tinistamiseks on vaja et keegi tolle kivi peal neitsi ära vägistaks. Kivi on kannatlik. Kivi ootab.
Tulevadki tolle linna poolt ilmatu galopiga grupp sõdalasi, siputav pamp yle sadula visatud. Pamp osutub kohalikuks printsessiks. Tyybid viskavad tydriku kivi peale ja asuvad asja kallalae.. kui äkki ilus looduslik diivan nende alt robaki ära kaob ja tekkinud inimkuhja alt ukerdab välja ihualasti ja eriti karmi väljanägemisega onu.
Selline lauslustakas zanriline paroodia. Gromovile omaselt viimasepeal andekas ja lõpupoole isegi pisut mõtlik. Pilatakse kõike, alates vene muinasjuttudest, lõpetades kuningas Arturi ja Tolkieniga. Tuldpurskavad draakonid saavad nohu kui neile kindlusemyyri pealt keeva vett kaela kallatakse (prr! liiga kylm) ja haldjate poolt alkoholismist terveks ravitud kuningas Biathlon harrastab nyyd tervislikke eluviise ja ei sõdi enam naabritega. Naabrid on hämmelduses ja sõdivad omavahel. Jne.